Eesti – uhke ja eksinud!
Eesti – uhke ja eksinud!
Ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et Eesti on oma arengus sattunud ohtlikule rajale. Me oleme harjunud mõtlema endast kui nutikast, paindlikust ja kiiresti arenevast riigist. Ent viimaste aastate suundumused näitavad, et see enesekindlus ei toetu enam kindlale pinnasele.
Majandus kiratseb. Ettevõtjad tunnevad, et maksukoormus kasvab, regulatsioonid tihenevad ja poliitilised otsused sünnivad liiga sageli emotsiooni, mitte pika plaani alusel. Investeeringud vähenevad, tootlikkus ei kasva soovitud tempos ning paljud noored, haritud inimesed vaatavad taas välismaale. See ei ole pelgalt statistika – see on küsimus meie konkurentsivõimest ja tuleviku heaolust. Kui me ei suuda luua stabiilset ja ettevõtlust soosivat keskkonda, ei teki ka uusi töökohti ega kõrgemat lisandväärtust.
Sama murettekitav on sündivuse järsk langus. Rahvastikupoliitika ei saa piirduda üksikute toetuste või kampaaniatega. Pered vajavad kindlustunnet – teadmist, et töökoht on alles, maksud ei hüppa ootamatult ning laste kasvatamine ei tähenda majanduslikku riski. Kui noored pered ei usu, et nad suudavad siin turvaliselt ja väärikalt lapsi kasvatada, on see märk laiemast usalduskriisist riigi suhtes. Raha ei hakka kunagi olema kontol liiga palju, et oleks igal juhul turvaline, kuid lapsed sünnivad ju mehe-naise liidust. Kuid täna on tugev meediafoon ja surve just vastupidisele – nautige elu ise, maailm on hukas, lapsed on halb investeering jne. Demograafia ei ole aga ideoloogiline küsimus, vaid meie rahvuse püsimajäämise alus.
Lisaks näeme, et liiga suur osa poliitilisest energiast kulub vastandumisele. Arutelud Riigikogu saalis taanduvad tihti vastastikusteks süüdistusteks. Sisulised debatid asenduvad sotsiaalmeedia klippidega, mille eesmärk on koguda tähelepanu, mitte leida lahendusi. Selline õhkkond väsitab inimesi ja süvendab tunnet, et poliitika on kaugenenud päriselust.
Me ei saa ajada kõike välistegurite süüks. Jah, rahvusvaheline majandusolukord on keeruline ning ka otsused Euroopa Liit tasandil mõjutavad meid otseselt. Kuid just väikeriigina peame olema eriti läbimõeldud, hoidma oma huve ning säilitama sisemise ühtsuse. Kui me ise ei suuda kokku leppida põhisuundades – maksupoliitikas, energiajulgeolekus, perepoliitikas –, siis ei tee seda keegi meie eest.
Eesti riik vajab kursikorrektsiooni. Me peame taastama maksusüsteemi lihtsuse ja prognoositavuse, toetama kodumaist ettevõtlust ning investeerima haridusse viisil, mis loob tuleviku töökohti, mitte ei tooda pettumust. Perepoliitikas tuleb keskenduda pikaajalisele kindlustundele, mida toetavad ka lühiajalised meetmed. Ning poliitilises kultuuris peame naasma lugupidava, sisulise vaidluse juurde.
Mure ei tähenda lootusetust. Vastupidi – see tähendab vastutust. Meil on olemas tark rahvas, tugevad kogukonnad ja riiklik kogemus, millele toetuda. Kuid kui me jätkame samal kursil, riskime sellega, et majanduslik nõrkus, demograafiline kahanemine ja ühiskondlik lõhestatus muutuvad püsivaks. Küsimus ei ole ainult järgmistes valimistes, vaid selles, millise riigi jätame oma lastele.
Seda kõike vaadates on mul tunne, et Eestil on identiteedi kriis. Kuhu me minna tahame? Kui sul ei ole paigas enda visiooni (üritame ellu viia Euroopa Liidu või mõne huvigrupi visiooni vaid), siis jõuadki ühel hetkel paika, kus sa tunned ennast omas kodus võõrana. Mul on tunne, et Eesti ei tunne ennast hästi omas kehas, omas kohas. See mis meid tõi siia, ei vii edasi. Seega meil on vaja tõsist restarti, mõtte- ja töökoda, mis mõtleks vahelduseks ka Eestile. Esmajärjekorras. Me ei ole juba ammu seda teinud, kuid enam ei saa ka venitada.
