Toidujulgeolek ei ole teema jalajäljest vaid selgroost
Toidujulgeolek ei ole teema jalajäljest vaid selgroost
Avaldatud: Postimees.ee 12.12.2023 ja paberlehes 15.12.2023
Julgeolek on hetkel teema, mille olulisuses ei tohiks kahelda ükski poliitiline leer Eestis. Samuti see, et on vaja olla kriisiolukorraks valmis, kui meie idanaaber peab sõda. Euroopas on sõda!
Võime ju loota teiste abile ja toetusele, kuid esmatähtis on ise enda eest seista. Aidata saab vaid seda, kes ka ise ennast aidata oskab. Oleme eraldamas kaitsevaldkonnale 3% SKP-st ja kuidas seda kõige otstarbekamalt rakendada, on eraldi teema.
Küll aga, ei saa me antud julgeoleku valdkonnas mööda vaadata toidujulgeolekust. Tühja kõhuga pikalt ei sõdi, kui lubada sellist rohmakat väljendamist. Külastades eelmisel aastal Europarlamenti, tuli seal teemadena üles ka põllumajandus. Euroliit toetab oma põllumajandust muljetavaldavate summadega, millest Eestile jätkub vaid näpuotsaga. Euroopa Komisjon on algatanud „Talust taldrikule“ strateegia, mis on keskendunud antud valdkonnas jätkusuutlikuse tõstmisele.
„Eelista Eestimaist“ kampaania on palju kõlapinda saanud, mis tõi kodumaise toidu uuesti pildile. Hindas ja tunnustas, väga tänuväärselt. Kuid sellega ka kõik lõppes suures plaanis. Turundajana näen, et hindamist ja tunnustuse jagamist on saatnud edu, samas teenuse disainerina kommenteeriks, et jätkusuutlikuseni on minna veel pikk maa. Kliimaministeerium on ellu kutsunud erinevad töörühmad, millest ühesse „Kestliku toidu“ töörühma kuulun ka ise. Sealse mõttesuuna põhirõhk on CO2 jalajälje vähendamine. Iseenesest ei ole see vale, kuid oluline on, kuidas seda saavutada püütakse: lihtsakoeliselt Excelis numbreid vahetades ebareaalseid nõudmisi tehes või reaalseid tegevuskavu ja lahendusi luues? Praegune Euroopa põllumajanduse süsteem on üles ehitatud suurtele eurotoetustele, meie selles teiste riikidega võistelda ei saa. Oleme täiesti teises kaaluklassis enamuse Euroopaga võrreldes.
Seni kuni me kujundlikult sõltume Poola kartulist ja Hispaania tomatist, ei saa rääkida jätkusuutlikkusest. Ka rohelise jalajälje kontekstis on küsimusi tekitav, kuidas mööda Euroopat ringi sõidutatud kaup, enne kui see jõuab meie toidulauale, saab olla kohalikust toodangust rohelisem? Rääkides importtoidust, siis kui täpselt me tegelikult teame, kus see on toodetud, millistes tingimustes, milliseid taimekaitse vahendeid kasutades jne. Kohalikul toodangul aga hoitakse sellistel küsimustel väga täpselt silma peal. Ka põllumajandus sektor ja selle järgmine aste, toidutootmine, on vajalik nii Eesti tööturule kui SKP’le. Kohalikul tasemel ei saa me sellest mööda vaadata.
Tulles tagasi toidujulgeoleku juurde, siis küsigem, mis saab siis, kui peaks juhtuma järjekordne kriis või sõda, mis tähendab, et tarnijariigid vajavad oma toitu enda tarbeks? Kas meie toidusüsteem kukub kokku, kui Poolast kartulit ei saa ning Hispaania tomatit ei ekspordi?
Kui paljud Euroopa riigid saavad tasandada oma riske toetustega, siis meil sellele loota ei ole. Seega näen, et osa meie riigi julgeolekust kuulub ka toidujulgeolekule. Mitte ainult võisteldes toetuste jagamisega, vaid peame mõtlema laiemalt. Toetamise asemel peame looma väljundi kohalikule tootjale: nii kasvatajale, kui väärindajale. „Eelista Eestimaist“ peaks muutuma “Väärtusta Eestimaist“ loosungiga.
Kuidas seda teha? Alustades puu- ja juurvilja käibemaksu erisuse loomisega, mida lähiriigid juba oma tootjaid hoides teevad. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja tehtud ülevaate järgi oli 2021. a näiteks Soomes toiduainete käibemaks 14%, Rootsis 12%. Lätis kehtestati värsketele puu- ja köögiviljadele alates 2018. aastast 5% käibemaks ning arvutati välja, et käibemaksumäära alandamine 21%-lt 5%-le, tähendas tarbijate jaoks ligi 12% soodsamat hinda. Hetkel on Lätis arutlusel, kas tõsta see 5% pealt 8% peale, kuid siiski jääb nende 21% määralt tuntavalt soodsam. Meie jätkame aga kangekaelselt täies mahus! Sureme enne kasvõi nälga ja hävitame majanduse, kuid ei mingit erisust seni.
Väärindamisele mõeldes, peaksime tooma sisse nõude eelistada esmalt kohalikku toodangut riiklikes toitlustushangetes. Lasteaiad, koolid, meditsiini asutused, jõustruktuurid jne toitlustushankes peaks olema reegel et toidus kasutatud tooraine peab olema kohalik, Eestis toodetud. Nõustun kriitikutega, et me oleme ju Euroliidus ja seal kehtib vabaturumajanduse nõuded (a’la 300km raadiuse nõue jne) ehk kõikidel on võimalik oma kaupa müüa liidus läbivalt. Kuid sidudes toitlustuse riikliku julgeolekuga, saame ka Euroopas nõuda selles valdkonnas omale erandit 50%. Euroopa kaitseb oma põllumajandust vägagi kiivalt ja ka meil on aeg seda tegema hakata. Samal ajal ei sulge me oma turgu välistootjatele, vaid piirame seda 50% ulatuses. Mitte majanduslikel kaalutlustel, vaid julgeoleku kaalutlustel, et olla kriisiolukorras valmis piiride sulgedes ise hakkama saama. Seeläbi väheneb ka Euroliidu koormus kriisiolukorras muretseda meie toidulaua pärast.
See 50% ei anna kohalikule tootjale tegelikult täielikku kindlust, pigem annab turvalisuse, et su toodangule on olemas minimaalne väljund. Rikkaks ilmselt see neid ei tee, kuid annab kindlustunde, et toodang on hinnatud ja oodatud. Vajadus oma toodangut turustada laiemalt jääb ikkagi alles, sest vaba turumajanduse reegleid ei rikuta.
Tutvudes erinevate toitlustushangete tingimustega, siis üldjuhul on kriteeriumiks madalaim hind ning kui olen toonud teemasse kohaliku toodangu, siis olen saanud vastuseks, et kohalik tootja kasutamine tõstab hinda. Kui me hindame oma julgeolekut, siis peame olema valmis hindama ka kohalikku toodangut. Isegi, kui see tähendab, et peame tõstma hangete eelarvete prognoose.
Maailma mastaabis on Eesti põllumajandajad siiski väiketootjad ning meil peaks olema lubatud paika panna piirangutega hinnastuslahendused. Näiteks kartuli hind oleks aegsasti fikseeritud ehk kui täna on Eesti kartul näiteks 10% kallim, kui Poola kartul, siis puu- ja juurviljale kehtestatav kohalik soodustus käibemaksult toob Läti näitel hinnavõidu 10% ja sellega tasandab kohaliku toorme kallima hinna. Sellega arvestaksid kohalikud tootjad müügihinna ning väärindajad sisseostu hinna kujundamisel ja võimaldaks paremini kohaliku toodangu mahu ja eelarvetega arvestada. Selline käibemaksu erisus annaks võimaluse hoida kohalik tootmine elus, mis täna on suurimaks argumendiks, miks kasutatakse soodsamaid importkaupu väärindamishangetel.
Arvestades, et kohalik tootja ja väärindaja annab tööd ning oma panuse tagasi kogu majandusse, peab ka riik omaltpoolt olema valmis seda hindama ja tunnustama. Samal ajal on kohalik põllumajandus- ja toiduväärindamine kontrolli all, mis lisab kindlust, et kohalik toidutoodang on tervislik. Tervis ja tervislikkus on aga võtmesõnad, rääkimata sektori tööhõive kindlustamisest, kui ka maksulaekumistest. Eesti majandus vajab seda.
Toidujulgeolek on osa me riigi julgeolekust ja meil on aeg hakata seda tõsiselt võtma. Seejärel on võimalus valdkonda disainida ka jätkusuutlikumaks, vähendades selle jalajälge. Praegu tegeleme vaid olukorra tagajärgedega ja teeme seda nii-öelda heal ajal. Põhjustega raskel ajal tegelemine on aga oluliselt keerulisem. Aeg on silmad avada ja oma kindlameelsust ning selgroogu näidata kohaliku toidutootmise sektori hindamisega - Väärtustame Eestimaist!
