Kehaline kasvatus ja koolistress
Kehaline kasvatus ja koolistress
(avaldatud Postimees.ee, 17.03.2024)
Peale seda, kui lahvatas skandaal Eesti tunnustatud iluuisutamistreeneri Anna Levandi teemal, hakkas tulema sporditeemalisi artikleid järjepanu, kus teemaks nii sportlik vorm, kui koolilaste vaimne tervis. Võtsid sõna paljud kohalikud nimekad tegelased. Tegi seda Eesti Olümpia Komineet (EOK) juht Urmas Sõõrumaa, olümpiavõitja Erki Nool, viimasena ka Eesti hinnatuim koolipsühholoog Karmen Maikalu.
Lugesin nad kõik läbi ja tegelikult on neil kõigil õigus. Nende kogemusest tulenevast vaatenurgast. Mõni vaatenurk oli natuke modernsele maailmale liiga otsekohene, näiteks Erki Noole “Paks on paks” sõnavõtt. Kuiva faktina vaadates, ei öelnud ta ju midagi valesti. Mõistan, et noored alles kujunevad ja on sellistele lausetele vastuvõtlikumad emotsionaalselt. Kuid kui ta on ülekaalus, siis võib seda ilustada palju tahes “paks laps on ilus laps” stiilis, siis reaalsus on, et ta liigub liiga vähe ja ei toitu piisavalt tervislikult. Seda peab neile ka ütlema, kuid jah, siiski natuke viisakamas vormis. Kui mõtlen enda peale, siis võin seista peegli ees ja endale rääkida ilustades, et “Ümar on ka vorm”, kuid reaalsus on ikkagi, et mul on peotäis ülekilosid, mille peamine põhjus on kiirest elutempost tulenev kaootiline söömine ja vähene sportimine. Kurb, aga pidulik, ükskõik kui maheda häälega ma seda endale ka ütlen, fakt jääb faktiks. Seega, ma kül ei poolda Erki Noole sõnastust, kuid pooldan ta mõtet, et läbi lillede rääkimine ei too lahendust, lihtsalt lükkab edasi probleemi kestvust.
Probleemina nähakse siis laste vähest liikumist üheltpoolt, samas teiseltpolt keelatakse laste koolikavas oleva kehalise kasvatuse tunni hindamist. Miks? Kuna kõik lapsed ei ole võrdselt sportlikud ja tänu sellele, et üks jookseb lapsest kiiremini või hüppab kaugust temast rohkem on sellele lapsele stressirohke. Seega peaks hindamine olema pigem arvestuslik. Tuled kohale ja juba ongi tehtud. Mina seda aga ei poolda. Esiteks on laste koolistressil palju enam põhjuseid, kui kehaline kasvatus. On omavaheline kius koolis, õppemahukusest tulenev stress, võitja mentaliteedi vohamine Eesti kultuuris, jne jne. Lapsed oskavad väga teravad üksteise vastu olla, kui oled natuke teistest erinev või sul ei ole npuvahel viimast iPhone mudelit jne. Vahel aga annavad ka õpetajad sellele oma osa juurde, kasvõi lihtsalt toimuvast kõrvale vaadates. Pannes veel juurde sotsiaalmeedia ja lapse kasvamisega kaasneva sisemise rahutuse, siis see kõik kokku tekitab lapses tohutu stressi. Samuti nagu täiskasvanutel on, enamusel meist, see suuremal või vähemal määral igapäeva elus nii. Suured oskavad seda ehk paremini filtreerida ja teemaga tegeleda.
Kuid vaatame siis ikka kooli vaatest. Kooli õppekava koosneb paljudest ainetest, reaalained, humanitaarained, tööõpetus, kehaline kasvatus. Kõik ained on pandud selliselt, et nad arendaksid last igas valdkonnas. Et teada, kas laps on saanud teemast aru, sellega tegelenud ning ka omandanud, selleks tuleb seda ju hinnata kuidagi. Selleks ongi hinnete skaala. Kõik ei ole kõiges võrdsed, kuigi seda tahetakse meile rääkida. Üks on tugevam matemaatikas, teine ingliskeeles, kolmas võtab ajaloo numbreid õhust kinni, neljas särab bioloogias. Mõni tõesti on kõiges hea ja kiitus talle. Enamus aga ei ole. Mina näiteks ei olnud. Kui võrdlen näiteks enda oskuseid kehalise kasvatuse ja muusika tunni vahel, siis esimeses olin väga hea ning seal käia oli meeldiv, teises aga olin täiesti andetu ning tunnis käimine oli piin, kuna minu pea ei võtnud neid noodiridade joonistamisi jne. Mõlemas sain hinded, vastavalt oma võimete kohaselt, Hea hinde ja halva hinde. Samamoodi saad hinnanguid kogu oma elus, kas saad oma töökohal hakkama või ei saa. Kui ei saa, aga valdkond on sulle huvitav, siis oskad otsida lisaõpet või kutsud kedagi ennast mentordama. Seda, et lihtsalt kohale tulemise eest palk arvele tuleb, seda ei hakka juhtuma. Seega selline hindamine ja oma võimete teadvustamine on kasvavale lapsele vajalik. Tänu koolile, tean ma, et minust ei saa kunagi muusikut näiteks. No välja arvatud juhul, kui on vaja pidu lõpetada, siis võib mind laulma kutsuda küll – saate saali ruttu tühjaks. Ei saa minust ka ka füüsikut. Koolistressist rääkides, siis minu kunagine füüsikaõpetaja näiteks nautis õpilaste mõnitamist. Ta leidis alati midagi millega sind maha teha - Kui meil oli veel veneaeg, siis olime me ta silmis kõik kapitalistid, kes tuleks maha lasta. Siis tuli Eesti aeg ning me automaatselt olime kommunistid, kes tuleks maha lasta. Jne. Selline oli kooliaeg siis ning see oli kordi suurem koolistressi allikas, kui näiteks muusika noodivõtmed, millest ma siiani aru ei saa. Kuid see ei tähenda, et ma nõuaks nüüd, et ained mida ma ei oska või ei taha õppida peavad olema hinnatud arvestuslikult. Sama ka näiteks matemaatikaga, millest enamust ma reaalselt ei ole peale kooli kordagi kasutanud, aga ma mõistan, et see on vajalik õpilase teadmiste ja silmaringi laiendamiseks. Sa ei oska kohe saada arstiks, enne peab tekkima huvi näiteks anatoomia vastu, kuid kui sellist tundi sulle ette ei panda, siis sa ka ei oska märgata seda ning ennast suunata sinna valdkonda. Silmaringi laiendamine, näpuotsaga igas suunas. Noorena lihtsalt ei tea millega sa puutud kokku 10 aasta pärast, sa isegi ei tea mis suunas sind tõmbab. Selleks ongi koolis ained, tead mis sulle meeldib ja kuhu suunas oma elusamme seada ja iga aine koolis on seal põhjusega. Ka kehaline kasvatus. Seda alates liikumisest, enda võimete teada saamisest, kuni meeskonna loomise, juhtimise ja koostöö harjutamiseni välja. Kõigel on põhjus ja seda peab saama ka kuidagi hinnata. Vahel tuleb õppida ka negatiivsete kogemustega toime tulema, kuna ka nendega saavad noored suureks kasvades kokkupuutuda. Lapsevanemana ma tahaks hoida eemal kõik mured oma lastest, kuid neid vati sees hoides, teen ma tegelikult karuteene – kui suurest peast, omapead olles, selline negatiivsus nende teele satub, siis ei oska nad sellega midagi peale hakata. Kooliajal olen ma vähemalt taustal toeks, suurest peast aga üritatakse omapeaga hakkama saada ja ei joosta vanematele kaebama. Eesti noorte vaimne tervis on väga halvas seisus, selles osas ma nõustun täielikult Karmen Maikaluga, kuid see on palju laiem, kui vaid kehalise kasvatuse tunni stress. Lisaks, liikuma peab ka ju, kõik peavad.
Liikuma peab lapsi, aga suunama, harjumust õpetama ja seda ka soodustama. Koolist endast jääb väheks. Olen sellel teemal suhelnud päris paljudega, nii spordiseltside juhtidega, kui ka KOV inimestega. Reaalsus on, et sporditoetused on tõmmatud miinimumi ja seeläbi ei ole paljudele enam taskukohane käia trennis. Istutakse mobiilis, hängitakse kaubanduskeskustes või tehakse muudmoodi aega parajaks. Paljudele ongi ainsaks (kohustuslikuks) liikumiseks kehalise kasvatuse tund koolis.
Siinkohal vaadata ka riigijuhtide ja KOV poole. Seni on neil olnud mugavam teha mõni uus maks, näiteks praegune magusamaks, et noored ei tarbiks niipalju magustatud jooke (mis ei pane lapsi kuidagi vett järsku jooma) ja kohaliku tervisliku toidu asemel pakutakse noortele kõige odavamat import toormel lahendust. Teised aga proovivad rääkida ühistranspordi kasutuse headusest ja rohelisest mõtteviisist, jne. Reaalsuses lapsed pigem ronivad iga majaees vedeleva elektritõukkeratta otsa ning enam ei kõnni isegi bussipeatuseni ehk liiguvad veelgi vähem, kui enne. Kus siin see laste tervisekäitumisega reaalselt tegelemine on? Seega jääbki vaid spordi tegemine kusagil rühmas. Koolis on see “hinna sees”, kuid pigem olen kuulnud lastelt enamasti, et seal on igav. Õpetaja teeb enamasti omi asju, lapsed tuiavad omapead ringi, vahel ei nõuta isegi spordiriideid. On muidugi ka palju positiivseid näiteid, kus õpetaja teebki lastega kõiki erinevaid spordiliike, pallimängudest kergejõustikuni. Kuigi ka siis ei sobi kõik need spordialad kõikidele, kuid vahelduse mõttes ja sporditeadmiste laiendamise mõttes on see aga tänuväärt. Keegi ei oota, et sa oled olümpiavõtitja igal spordialal, kuid sa vähemalt tead, mis nad endast kujutavad. Kui koolis näed, et sulle meeldib korvpall, siis saad edasi seda minna juba vastaval treeningul edasi teha. Kooliväliselt, aga tuleb selle eest palju raha juurde maksta, mida paljudel kahjuks ei ole võimalik.
Spordiklubidel on praegu meeletult rasked ajad sest paljuski on kõik mittetulundus ühingud ja sõltuvad õppemaksust ja toetustest. Lisaks on nõudmised ning ettekirjutused, mille täitmisel sõltutakse rahalisest sissetulekust, kui see jääb vajaka õppemaksudes, omavalitsuste miinimumi tõmmatud toetustes, siis kuidas saaks etteekirjutistele vastata ning kõrget taset hoida? Kokkuvõttes on need meie lapsed kes kannatavad. Meist on saanud ühiskond kus tulistame endale ise jalga ja kasvatame omale halva tervisega generatsiooni ja peame oluliseks vaid tulemust PISA testides.
Kuna alustasin seda arvasmuslugu treenerite teemal, siis lõpetame ka selle sama teemaga. Ei, ma ei hakka lahkama mis on vahet hobitreeneril ja tippspordi treeneril, mahtudel ja suhtumisel. Sellest on räägitud kül. Pigem vaatan teemat treenerite, kui elukutseesindajatest ja spordi õpetajatest, sest tegelikult on ju ka treenerid õpetajad ja mängivad väga tähtsat rolli laste arengus ja valikutes. Treenerid on sama olulised, kui õpetajad ja vajavad samalaadset tugisüsteemi ja palka nagu õpetajadki. Riiklik süsteem soosib kahjuks vaid vanemaid treenereid aga et noored tulijad nii kaugele jõuaks ja tahaks üldse treeneri tööd teha peab seal ka olema toetus, toetus mis paneks uusi perspektiivikaid treenereid juurde tulema. Riiklik toetus selleks on EKR ehk Eesti Kutsekvalifikatsiooniraamistik, mis koosneb erinevatest tasemetest. Toetust saab alles EKR5 tasemes. Alg tasemetel ei toetata treenereid mitte üks raas. Samas alg tasemes see töö on täna sama tähis kui kõrgemates ERK tasemetes. Noorte laste treenerite töö on kogu spordi ja sportliku hoiakute alus. Tegeletakse sellega, et meie noor põlvkond mõistaks liikumise vajalikkust, kuna see on parim kingitus laste terveks tulevikuks. EOK juht Urmas Sõõrumaa mainis ühes oma artiklis, et:“ mõttetute haiguste tagajärjel jääb Eesti riigieelarvesse saamata pool miljardit kuni miljard. Suur osa parlamendist saab aru, et kui sa paned ühe euro [haigusi] ennetavasse tegevusse, siis võrdub see kümne euroga tagajärgede klaarimisel. Haigekassas – ma nimetan seda spetsiaalselt haigekassaks, mitte tervisekassaks – ennetavat tööd ei käi. Julgen öelda, et pooled meie tublidest arstidest tegelevad haiguste raviga, mis võiksid suures osas olemata olla, sest inimene on ennast ise haigeks söönud, joonud, oma käitumise ja mõtlemisega haigeks teinud. Inimestel peaks olema (rõhutab) tahe terve olla!“.
Sellega nõustun aga 100%’lt ja lisan juurde vaid, et see kõik algab tegelikult liikumisest. Kehalisest kasvatusest tervisespordini ning sealt tippspordini. Igaühele oma, kuid ilma liikumiseta tervist kahjuks ei saa. Seega koht mõtlemiseks meie valitsusele, KOV’dele, kui ka koolidele ja lapsevanematele. Nagu endalegi, nii tahame ju oma lastele parimat võimalikku tervist tulevikuks, sega paneme nüüd seljad kokku ja otsime võimalused ja lahendused, kuidas saada noored liikuma, kvaliteetsemalt toituma ja seda peab tegema koos, komplekselt, mitte vaid kõlavate hüüdlausete-käskude-keeldude. Corpus sanum, sanum corpus (Terves kehas terve vaim)!
