Musta stsenaariumi peaproov
Musta stsenaariumi peaproov
Avaldatud Postimees.ee 12.03.2024
Mõni aeg tagasi avaldasin artikli Postimehes, kus arutlesin Eesti põllumajanduse ja toidujulgeoleku teemadel (https://arvamus.postimees.ee/7917078/gerry-konnov-peame-oma-pollumajandust-kaitsma-sama-kiivalt-kui-ulejaanud-euroopa). Viskasin seal õhku hüpoteesi, mis hakkab juhtuma, kui me enam ei saa „Poolast kartuleid ja Hispaaniast tomateid“. Tegu oli muidugi peamiselt ilukirjandusliku sõnakasutusega, kuid siiski reaalse probleemi võimalusega.
Toidujulgeoleku vaatest me kül mahult oleme teoorias valmis enda riiki ise toitma, siiski sõltume import toidust väga paljuski. Vaadates kaubavahendus statistikat (https://data.stat.ee/profile/country/ee/), siis Eesti eksportis 2022 aastal 18,2 miljardi euro väärtuses, millest Eestis toodetud või töödeldud põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport oli hinnanguliselt 1,4 miljardit eurot ja imporditi 21,2 miljardit, millest põllumajandussaaduseid ja toidukaupu aga hinnanguliselt 2,5 miljardi euro väärtuses (https://www.err.ee/1609159126/eesti-kaubavahetuse-langus-suvenes-veel). Numbrid on siin vaid hinnangulised ja võtkegi neid, kui suhtarve, kuid fakt on, et me impordime rohkem ning meie kaubavahetuse bilanss on miinuses.
Kui me vaatame mis toimub aga Eesti toitlustussegmendis, siis kohalikul tasandil on kõik viidud vaid soodsaima hinnastuse tasandile. Enamus kaupa kauplustes on import kaup. Kuna hinnad mujalt tuues on lihtsalt soodsamad võrreldes kohaliku toodanguga. Arvestades, et hindades on sees importtoodete tootmise-pakendamise-transpordi-hulgimüüja kasum-kohaliku müüja kasum jne, kuid ikkagi on see soodsam, kui meie oma toodang kohalikus müügikanalis. Kui näiteks mõtlete näiteks kauplustes hinnavahet kohaliku Luunja kurgi ja import kurgi vahel, siis tundub, see suhteliselt müstiline, kuidas see nii saab olla. Aga on. Eks siin mängib rolli, see, et meie kohaliku toodangu ostu maht on nii palju pisem. Põllumajandus on mahu äri – mida rohkem, seda soodsam tuleb ühikuhind. Tegelikult see on nii igas valdkonnas ehk vastab igati majandusteooriale.
Lisaks on kohalikul tasemel meil veel ka üliagarate ametnike armee tegemas komakohalist bürokraatia ja regulatsioonide kontrolli igale põlumehe või väärindaja liigutusele. Tootja vaatest ebamugav, tarbija vaatest hea, kuna on kindlustud kvaliteetne toodang. Samas, kulutatakse sellise üleliigse bürokraatia peale meeletus koguses energiat, mida võiks hoopis tootmisele ja väärindamisele kulutada. Ei ole plusse ilma miinusteta, kuid seis selline hetkel on. Samas, on meie kohalik toodang kõrge kvaliteediga. Meie hea kvaliteediga kaupa hinnatakse ka mujal maailmas, mida näitab põllumajandustoodete ekspordi tõusev trend. Samas, siseturu vähesus ei pane põllumehi ka aktiivselt oma tegevust laiendama. Tehakse vaid, mis hetke nõudluse-pakkumise turul mõistlik maht on.
See tähendab, et kohalikul tasandil jääbki meile vaid import toodang peamiselt. Kasulikum on müüa välja, kuna siin on ostuhinnad madalamad. Me ostame ise imporditud tooteid kauplusest või söödame sisse oma lastele lasteaias-koolis, läbi riigihangete. Riigihanked on Eestis ju üldtuntult olnud vaid „Parim hind võidab“ stiilis. Tervislikkus jms tuleb mängu alles hiljem ja siiski peamiselt kõlavate hüüdlause „Rohkem salatit“ vms näol vaid. Võidab ikka see, kes pakub soodsaimat hinda ehk kes impordib mujalt soodsamat kaupa. Nii on kohalikud tootjad selles osas halvemas seisus.
Saaks ju öelda, et milles probleem, kohalikud tootjad ju ekspordivad välja ja seega kõik hästi. Teoorias jah, aga kui me mõtleme olukorrale, mis hetkel on Euroopas lahti rullimas, kus põllumeestel on mõõt täis regulatsioonidest, ebareaalsetest kliimanõuetest, toetuste erinevusest ning on mindud obstruktsiooni teed – see on aga reaalne oht meie kohalikule toidu varustatusele. Eksistentsiaalne küsimus, kus Poola põllumehed on mängimas läbi meie musta stsenaariumit - vaadake ise kuidas hakkama saate! Mõeldes Poola põllumeeste ähvardusele panna kinni Suwalki koridor, (https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120274340/see-on-kremli-kaval-plaan-poola-talunikud-blokeerivad-nadalaks-poola-leedu-piiripunkti) et piirata Ukraina teravilja liikumist läbi Leedu Euroopasse, samas takistades seeläbi ka ülejäänud transiiti, siis tekitab see tõsise probleemi meile. Usun, et see olukord ei kesta kaua seal ning õnneks hetkel ei ole tegu täieliku blokaadiga, kuid meile on antud hoiatus. Meie sõltume ju impordist siin peamiselt. Kui aga enam ei tule meile „Poola kartulit või Hispaania tomatit“, mis siis saab? Kohalik toodang on paljuski ju müüdud välismaale.
Arvestades, et meie piirkonnas on siis Poola kõige aktiivsem ja sõjakam sellel teemal, tuleb samas arvesse võtta, et lähtudes Euroopa ühise põllumajandusfondi (CAP) järgi on Poola põllumehed väga tugeva toetusega piirkond.
Võrdlus Eestiga ajab pisara silma, kuna ebavõrdus on mitte lihtsalt natuke ülekohtune vaid lausa karjuv, kuid selline see seis hetkel on, siis on ka täiesti arusaadav, miks on meil selline tootmishinna erinevus. Puhtalt Euroopa toetuste mahud on lihtsalt nii erinevad, mis võimaldavad teha suuremaid investeeringuid, hoida hindu soodsamal ning seeläbi ka saavutada turueelis enamuste EL riikidega võrreldes. Loodetavasti toovad tulevased Euroopa Parlamendi valimised selles osas natuke võrdsustamist.
Üle Euroopa toimuvad põllumeeste streigid, mis on suunatud ebareaalsete kliimanõuete ja bürokraatia vastu, kuid tulles tagasi „Suwalki koridori blokaadi“ tausta juurde, siis Poola põllumehed tunnevad ohtu Ukraina toodangu näol. See on soodsam, kui nende enda oma ja seeläbi odava vilja jms sissepääs Euroopa turule, olgu siis kasvõi transiidi näol, on nende sissetulekuid vähendamas. Samas on nad ise ju enamusele Euroopale samuti „soodsama toodanguga piirkond“ ehk reaalselt oleks enamusel ülejäänud Euroopal õigus blokeerida Poola toodang oma riikides, et toetada oma kohalikke põllumehi! Kuid keegi ei tee seda, kaupade vaba liikumine ühisturul ikkagi, pigem vaadatakse oma riikide valitsuste või Euroopa Komisjoni poole.
Kui me ei taha jääda ootama, mis Euroopast meile ette kirjutatakse. Õigemini mida nad omavahel kokku lepivad, kuna meie kohalikud põllumehed ei ole nii aktiivselt oma õigusi taga ajamas, siis meie arvamusega väga ei arvestata praeguste erimeelsuste lahendusläbirääkimiste käigus Euroopas. Meie jääme aga enam kohalikest otsustest sõltuma. Toidujulgeolek ei ole vaid numbrid Exceli tabelis, kui palju vajame vs palju me toodame vaid palju enamat. Eesti toidujulgeoleku plaan kriisi olukorras on hetkel vaid 6 päevase toidu varu omamine, mis on jagatud vaid mõne suurtootja- ja hulgimüüjaga, kuid see tähendab, et üks õnnetus mõnes neis, toob kriisihetkel automaatselt toidunappuse võimaluse me inimestele. See toidu turvavõrgustik peab olema palju laiapõhjalisem, igas maakonnas. Näiteks kohalike põllumeeste võrgustikuna, kes kohalikku kogukonda operatiivselt toetavad vajadusel. Seega on toidujulgeoleku vaatenurgast vaja integreerida kohalikku põllumajandust meie kohaliku elu osaks ka reaalselt. Mitte vaid reana statistikas.
Peame olema selleks valmis, isegi kui see tähendab, et riik peab tõstma riigihangete hinnapiiri ja kohustama vähemalt 50% osas kasutama kohalikku tooret. Kui on olemas ka toimiv siseriiklik väljund, siis motiveeriks see meie põllumehi tootma suuremates mahtudes. Ideaalis tähendaks see müügimahtude kasvu nii kohalikule kui ka ekspordiks, mis kasvataks meie rahvusliku rikkust. Selline 50% kohalikku tooret nõude näol on tegu osana rahvuslikust julgeolekust, mis peab ületama Euroliidu kaupade vaba liikumise ja ühisturu reegleid ja selliselt peame selle ka Euroopale selgeks tegema. Nagu ka kohaliku toodangu käibemaksu soodustuse sisseviimine. Kindlasti leidub bürokraate, kes hakkavad rääkima seadustest, mis seda kõike keelavad, kuid kui need seadused on selliselt saadud teha, siis saab nad ka tänapäeva oludele sobivaks muuta!
Omaette küsimus on, et kas me julgeme seda teha, seni on meie põllumajanduse eest otsustajad olnud me õiguste ees võitlemisel suhteliselt tagasihoidlikud kahjuks. Ka ETV Esimeses Stuudios vastas regionaalminister Madis Kallas antud teemale suhteliselt pehmelt: „Meil on plaan, mõned detailid veel vaja lihvida, räägime veel asju läbi“. Tore, kuid mitte kusagil ei olnud siiski ka mainimist, kuidas seda tehakse või kui konkreetselt ja resoluutselt hakatakse meile võrdseid õigusi taga ajama Euroopa võimustruktuurides, kus neid otsuseid meile tehakse ja ette kirjutatakse.
On aeg tuua ka Eesti põllumeeste väärtustamine tänapäeva läbi Euroopa Liidu põhiste toetuste suurendamise nõude või muul juhul nõuda meile eristaatust ja kohalikku otsustusõigust nii kohaliku toorme kasutusele, hinnastusele, bürokraatiamahule, kui ka kliimaeemärkide reaalsusse toomisel. Kogu maailma päästmisele mõtleme kõlavalt kül, kuid mõtleks vahelduseks ka Eestile endale.
