Isa vastus artiklile meestest, kes lapsi ei taha.
Isa vastus artiklile meestest, kes lapsi ei taha.
(Postimees 02.10.2023)
Sattusin lugema Anna Teele Orava artiklit Eesti Ekspressis “Eesti mehed räägivad, miks nad lapsi ei taha”
Esimese hooga mõtlesin, et kust autor küll leidsid nii eluvõõrad mehed. Kas need on ehk väljamõeldud lood? Ei saa ju olla nii enesekeskseid ja piiratud mõttemaailmaga inimesi, täiskasvanud mehi, kes suudavad sellist jama ajada? Nagu päriselt?! Aga siis hakkasin mõtlema. Mida nad siis ütlesid tegelikult. Väljendasid oma isiklikke hirme ja tõekspidamisi ning igal ühel on ju õigus oma arvamusele, eks. Nõustun.
Pannes kokku lühikese kokkuvõtte nende öeldud põhjuste popurrii näen, et need mehed lapsi ei taha, sest: “Lapsi tahavad pigem naised, et saada toetuseid, samas võtab see ära kogu vaba aja ning ei lase reisida ega kiireid plaane teha, kasvatamine on tüütu ja lapsekasvatamine on kulukas. Lisaks on maakera suremas ning miks peaks oma jalajälge veelgi suurendama; lapsi ei peaks tegema tuleviku töökohtade jaoks, pigem peaks hoopis võtma kodulooma. Enne lapse saamist peab üldse vähemalt 7-10 aastat koos elama, kuna alguses ei tea ju kas suhe üldse püsima jääb ning siiski peaks olema vähemalt 40 aastane, muidu jääb elu elamata.”
Eks oli teisigi mõtteid, kuid te olete neid kindlasti isegi juba lugenud. Väga hästi kirjutatud artikkel, põhjalikult läbi uuritud, intervjueeritud ja kokku võetud. Nagu mainisin, siis algselt oli tahtmine kõvasti kiruda, kuid hakkasin mõtlema, et mida nad siis tegelikult valesti ütlesid?
Mul on endal 2 bioloogilist last. Imelik selliselt neid nimetada, kuid las see hetkel jääb. Mõeldes nende saamisele ja kasvatamise protsessile võin öelda, et kõik täpselt nii hirmus ongi. Olgu öeldud, et ma olin algusest saadik “käed küljes” tüüpi isa ehk aktiivselt kaasatud. Isegi oma just jalule tõstva ettevõtte kontori vahetasin kodukontori vastu, et saaks sellest protsessist osa võtta. Täna normaalsus, 20 aastat tagasi, aga täielik majanduslik enesetapp.
Aga tagasi laste juurde. Kui nad sünnivad, siis ei ole see üldse ilus toiming (küsige oma emade käest), mees tuleb sealt küünte jälgedega randmel, täissõimatuna, täiesti end kasutuna tundvana, ning nabanööri lõikamine on üks mu elu vastikuimaid asju – nagu kummivoolikut lõikaks. Ilge. Rääkimata, et alguses on vastsündinud sellised limased sinised krimpsus aiapäkapikud, üldse mitte nagu beebi fotodelt on arvamus jäänud. Selliseks, nunnuks fotomodelliks, lähevad nad nädala-paariga.
Alguses nad ainult söövad-magavad-kakavad. No esimesed 2 nädalat. Peale seda vahetatakse selles nimekirjas magamine kisamise vastu. Seda, vahelduva eduga, jätkavad nad järgmised paar aastat. Kordamööda magamatuse maraton lapsevanemale. Alguses ei oska rääkida, seega karjuvad. Siis tulevad gaasid seega karjuvad, siis tulevad hambad ja jälle karjuvad, siis tuleb äge “2 aastase mina-mina-mina” periood, kus maailm peab käima ainult nende järgi, muidu tuleb keset poodi pikali viskamised, lõputute aariate saatel. Rääkimata piima või püree plekkidest te riietel, a’la carte disain.
Vaevalt jõuad mõelda, et saaks see hirmus aeg läbi, kui nad lähevad lasteaeda ning see tähendab, et enamuse ajast on nad haiged. Saavad terveks vaid selleks, et esimesel päeval lasteaiast tulles olla jälle tatised. Tore. Siis kooli, siis tulevad õppimised “miks ma pean, mul pole seda kunagi vaja?” räpi saatel. Peale oma pikka päeva on see just see mida tahaks nautida. Siis algavad piiride nihutamised ropendamise ja vastu rääkimisega, tekivad halvad sõbrad, kehvad hinded, igasugused teemad koolis klassijuhataja koosolekust kuni selleni, et kell 22 tullakse ütlema, et homme hommikul peab koolis olema 20 vetsupaberi sisetuubi. Jälle kena kodune tegevusprogramm garanteeritud.
Rääkimata, et kõik see on lõputu raha auk. Täiesti tühi must auk, kuhu võibki raha sisse loopida, ikka on vähe. Mähkmed või mänguasjad tunduvad alguses valusa väljaminekuna, kuid see on vaid nohu tulevasele. Riideid pead vahetama minimaalselt igal aastal, alguses kiireminigi, kasvavad välja vanadest. Suuremana heal juhul vaid korra aastas täis garderoobi vahetus. Õnneks tänapäeval on second hand poed ja saab natukenegi kokku hoida, peamiselt beebieas, kuid kui suuremaks saadakse, siis on vaja brändirõivad, uusimaid tehnika vidinaid, reisid, jõulukingid, kooliüritused, trennid, logistika on hullumeelne.
Isiklik vaba aeg – mis see on? Vahepeal peab ju tööd ka veel tegema? Endale mõtlema? Vahel näpistad tunni trennis käimiseks, söömine ja ennast ilusaks tegemine – noh, rahu ja vaikus, kõht kodust makaroni täis ja terve öö segamata magamine kõlab juba puhkusena. Tantsima või poole hommikuni pidutsemine – isegi ei mäleta millal seda viimati teha sai. Kui aus olla, siis enam ei tahagi, kuna lapsest eemal olek tundub, kuidagi rusuv, aga vahel peab lapsehoidjate abiga ka ennast tuulutama. Seega, kui tahtmist on, siis ei muutu ka elukvaliteet, pigem võidab – lihtsalt vaata oma pisikesele otsa, tunneta seda oma loodu erilisust, sa oled andnud elu kellelegi. Kutsikate või kassipoegadega sellist tunnet ei saavuta, kuigi nunnud on ka nemad, siis teistmoodi. Sõnadega ei ole võimalik seda tunnet seletada, seda tuleb tunda.
Mida vanemaks seda suuremaks lähevad kõik mured ja kulutused lastele. Nagu öeldakse: Väikesed lapsed väikesed mured, suured lapsed suured mured. Täpselt nii ongi. Ära joosta ju ka ei saa, vähemalt kui sulle on su lapsed olulised. Kui sa oled enesekeskne jobu ja jooksed iga tuule poole koguaeg, siis on tõesti targem mitte last saada. Jah, ka pere võib lahku minna, kahjuks suhted ei käi koos garantii sertifikaadiga. Endast tuleb kõik anda ja loota parimat. Vastastikku. Alati aga ei lähe asjad nagu algselt planeeritud. Elu. Lapse elus oled sa ikkagi oluline ja tema sinu omas.
Meenutus kunagisest käigust Lottemaale
Seega saan tõdeda, et ongi nii mida need mehed kardavad. Kõik on igavene piin ja peavalu, magamata ööd ja piiratud vaba aeg ning rahapuudus. Planeet on ju ka pekkis ehk peale meid tulgu või veeuputus. Milleks siis?
Nii imelikult, kui see ka ei kõla, siis ma ei kahetse sekunditki sellest teekonnast. Nõus on olnud palju raskeid momente, alates totaalsest väsimusest kuni selleni, kui puberteedieas sulle tehakse selgeks, et sa oled kõike igavam ja rumalam inimene maailmas ning tunne on, et oled neile vajalik vaid selleks, et neil oleks kelle suunas silmi pööritada ning mobiilne internet oleks makstud. No ok, väga lihtsustatult võttes. Lapsevanemad muigavad ja saavad aru, mida ma silmas pean. Samas saavutad supervõimed, näiteks sa suudad kümnete laste kisa sees eksimatult enda lapse hüüde tabada, müstika. No samas suudad välgukiirusel liikuda punktis A punkti B, kui näed, et su laps suundub rattaga aiaposti suunas, jne.
Aga, see kõik on mind, ennast, teinud kordi paremaks, kui ma enne laste sündi olin. Siis olin samasugune enesekeskne, “päike tõuseb vaid mulle ning minul ainukesena on õigus kõiges”. Mida ma olen sellest kõigest õppinud? Teistega arvestamist, teiste soovide tõstmist olulisemaks minu enda omadest – vabatahtlikult. Kui õues on öösel mingi müra, siis ma olen ju kunagise enne mainitud “vahetustega magamisega” õppinud magama kahe padja vahel ning mind ei sega. Tegelikult võiksin teha oma laste kasvamise peale Eesti tuuri, kuna lahedaid lugusid on lihtsalt nii palju. No huumoriga võttes. Tõsisemalt, aga olen õppinud mõtlema mitu sammu ette, ka nägema teiste samme ette. Küll aga pean tõdema, et vahel tuleb täitsa hästi välja, vahel aga on tunne, et üldse ei oska mitte midagi, seega eneseareng ja tagasipeegeldamine on igapäevane tegevus. Kasulik ka mujal eluvaldkondades.
Kusagilt lugesin, et lapse kasvatamine on umbes 1 miljon eurot. Mul neid 2, seega ju ma siis olen osanud 2 miljonit kusagile investeerida. Ei tea, ei ole kokku lugenud, kuid usun, et siia on sisse arvutatud ka isikliku aja kulutamise hind. Kindlasti ma väga ei arvesta toetuseid, võin valetada, kuid meie ajal vist 19 eurot lapse kohta? Ei kõla nagu väga eduka äriplaanina. Ikkagi saime hakkama.
Aga kõige olulisem, mida ma olen õppinud olles isa, on tingimusteta armastama. Nõus, nad on vahel tüütud, vahel jonnakad, vahel turtsakad, samas suudavad lihtsalt Shreki Saabastega kassi suuri silmi tehes imekiirelt ära hävitada mu vahepeal kogutud säästud. Aga samas, oskavad teha ka su kõige mustema päeva päikesepaisteliseks. Kui tööjuures on sul maailma nõmedaim päev ning kõik su ümber on sinuga käitunud nagu šamaani trummiga, siis koju jõudes jookseb uksel su poole see pisike pätakas, kes hüüab kaugelt ISSI ja hüppab sulle kaela. Sekundiga tunned ennast olümpiavõitjana, universumi jumalana ja seda ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Ei reisi, käekella, Ferrari või Michelini tärnidega restorani vastu. Tingimusteta armastus. Kuigi nad ei ole perfektsed ja ajavad teid ülepäeva halliks, ikkagi naeratate omaette, kui neile mõtlete. Ikkagi ei vahetaks neid ka kogu maailma kulla ja kalliskivide vastu ning kõhklematult astuks iga ohu ja laste vahele. Kas sina teeksid sama oma kaasaga või koduloomaga, ole aus (ja ära kõvast välja ütle, tuleb kohe peretüli)?
Mis puutub, aga mainitud põhjustena maailmapäästmist või migratsioonist tulevaks rahvastiku tõusuks, ma küsiks, et kas te häbenete olla eestlane, jälestate oma maad? Mina küll ei taha olla umbmäärane juurteta eurooplane või laiemalt maalane, mis üldjuhul tähendab, et räägime inglise keelt ja olema nende kultuuriruumis, seega ikkagi olete mingites raamides. Miks mitte kanda, siis juba seda oma kodu kultuuriruumi enda südames – meid ju nii vähe, seega oleme eriti erilised ju? Ka reisid ja restoranid jms vabaduse rõõmud on ju puhtalt te enda jalajälje suurendamine oma isikliku mugavuse nautimiseks (mille vastu ju võitlete just), seega siin jooksevad natuke need suured kõlavad loosungid minu jaoks rappa.
Kuid, kui noored, alles otsivad oma kohta ja ei saa päriselt veel aru kuidas maailma masinavärk töötab ja miks on vaja lapsi lapsevanematele, teistele lastele, riigile, maailmale, siis täiskasvanu võiks juba natuke aduda kuidas ühiskonnad toimivad. Eriti kuidas kõik generatsioonid omavad oma kindlat ja vajalikku osa selles sümbioosis. Vanemad, täiskasvanud ja lapsed, kõigil on oma oluline koht. Seega peale tervislike põhjuste, on kõik ülejäänud “ma ei taha lapsi” punktid minu silmis vaid otsitud põhjused, et mitte võtta vastutust kellegi teise elu üle. Nagu teie vanemad võtsid selle riski teiega.
Küll aga ütlen, et ärge kartke, lapsevanemaks olemine on seda kõike väärt, kuid kõik algab teist endast. Leidke omale naine, kes annab teie elule midagi juurde ning teie täiendate teda, usaldage üksteist ja kui kõik klapib, nähke vaeva selle hoidmisel. Lapse sünd on aga kroon te perele, teie enda elule ja annab põhjuse te eksisteerimisele. Seega, minge ja rääkige oma vanematega, mõistke nende vaeva, ohverdust ja öelge aitäh. Mõistke, millest te ennast (või oma kaasat) ilma jätate. Laps ei ole lihtsalt lisa kohustus ja teie vabaduse piiramine vaid eneseareng ja tingimusteta armastus. Nii lihtne see tegelikult ongi.
Gerry Konnov
Mitmel suunal toimekas, samas kõige uhkemalt, aga lihtsalt isa/issi
