Kui ideoloogia ületab kainet mõistust
Kui ideoloogia ületab kainet mõistust.
Avaldatud 10.06.2025 Postimees.ee ja 11.06.2025 Postimehe paberlehes
Sel nädala neljapäeval läheb Tallinna Linnavolikogus teisele lugemisele „Välireklaami ja teabe paigaldamise kord“, mille üks eesmärkidest on keelustada teabepinna materjalina polüvinüülkloriidi kui keskkonnale ohtliku materjali kasutamine.
Polüvinüülkloriid ehk rahvakeeli PVC materjal on üks laiemalt kasutatav alusmaterjal reklaamitööstuses. Mitmekordselt kasutatav. Materjalina ei ole kuidagi loodussõbralik ehk ideepoolest on ju hea, kui see materjal Tallinnas keelatakse. Nagu alati on igal asjal teine kül, nii ka selle teemaga.
Üheltpoolt on ju tore hüüda välja, et “Tallinn on esimene linn Euroopas, kus keelatakse PVC kasutus” või pikemalt “PVC-materjalidest valmistatud välireklaamide keeld on osa Tallinna sihikindlast liikumisest rohelisema ja vastutustundlikuma linna suunas. See on ühtlasi selge signaal teistele linnadele Euroopas: ringmajanduslike põhimõtete rakendamine kõigis linnaelu aspektides on vajalik ja ka teostatav“. Kõlab ilusalt, nõustun, kuid teema on tunduvalt laiem, kui lihtsalt ideoloogiliste hingestatud hüüdlausete tegemine. Ükskõik kui ilusalt need ka ei kõla. See on lihtsalt läbimõtlemata idee. Kohe põhjendan.
Olles ise peaaegu 20 aastat olnud reklaaminduses, seal hulgas reklaamitootmises, siis on antud materjal mulle vägagi tuttav. Enim kasutatav alusmaterjal välireklaaminduses. Viimasel ajal on tulemas turule ka “rohelisemaid” materjale, tootearendus ei maga ka reklaamitööstuses, kuid need on hetkel siiski väga suures vähemuses. See tähendab, et tegu on kallima lahendusega. Eesti trüki- ja pakenditööstuse liidu liikmetega vesteldes tean, et arvestuslik hinnatõus on ca. 20%. Samas, mõeldes, et tegu on enamuses suurtootjate ja suurkliente teenindavate ettevõtetega, siis võib see suurte mahtude korral nii ka olla. Enamus Eesti reklaamiturul toimetajatest on aga väiketellijad ja väiketootjad. Neid lööb see pigem 30-40% hinnatõusuga. Lihtsalt tõstame hindu seega?
No ok, kui järsku tohib Tallinnas toota-kasutada vaid ökomaterjalidele, siis kas see ei tekita ebavõrdset olukorda turul? Piltlikult öeldes, Tallinna küljeall olev Saue või Keila saab toota tavamaterjalist ja 30% soodsamalt. Olge ausad, üha enam tellitakse reklaame meil juba ka Lätist-Leedust-Poolast. Seal on hinnavahe veelgi suurem ning neil ei ole ühtegi sellist piirangut. Seega hinnavahe tuleb veelgi suurem, kui me pakutud 30% tegelikult. Rääkimata, kui töö liigub Tallinnast ära, siis kaob ju ka käive, töökohad, maksud jne. No, reklaamitootmine ei koosne loomulikult vaid sellest materjalist, kuid tuntava mahuga on tegu siiski. See on puhtakujuline ettevõtlusvõimaluste piiramine Tallinna ettevõtetele.
Arendame seda teemat edasi. Oletame, et mu kampaania on algselt planeeritud Tartusse, siis võin toota ta tavamaterjalil, siis kas ma ei tohi neid sealt tuua Tallinnasse ülespanekuks? Pean tootma teise komplekti juurde? Kus siin siis roheline mõtlemine on, topelt materjalikasutus ja rohkem, kui topelt kulu.
Kuidas üldse plaanitakse seda kontrollima hakata? Nõudmine ilma kontrollmehanismita on täiesti kasutu tegevus – üks peab sellest kinni, müüb kallimalt ja kaotab kliente, teine aga mitte, keegi ju ei kontrolli. Enamus kliente ei ole nõus maksma lihtsalt niisama järsu 20-40% rohkem. Tallinna linn ju samasugune – eelarved on piiratud ja kõik ostud tehakse põhimõttel “odavaim võidab” vaatega. Kellelgi ei ole raha üle, ei eile, ei täna, ega ka homme. Eriti mõeldes, kui pikk on olnud meil majanduslangus, siis sellest välja tulemine on pikk tegevus. Isegi, kui antakse paar aastat aega selle nõude toimepanekuks, siis ikkagi peab aru saama, et selle taga olev “Euroopas esimene” ideoloogia ei aita kuidagi kaasa loodetud heaolule. Seega milleks panna meile täna see sunduslik piirang ja kohustus?
Kui PVC banner on tõmmatud kusagile rippuma, siis kas ametnik oskab selle koostist kindlaks teha? Kas selleks kontrolliks hakkab keegi praegustest ametnikest või plaanis teha eraldi osakond selleks et jõuaks terve linna läbi käia? Või MuPo parkimis- ja piletikontrolöridest saavad järsku materjalispetsialistid? Tahan näha seda inimest, kes kaugelt vaadates teeb vahet kasutatud materjali koostisel. Või pannakse tootjale-tellijale kohustus infot katalogiseerida ja sertifitseerida, et kus tellitud reklaame kasutatakse ja mis materjali kasutatud on. Lisa bürokraatia? Aga, kui kliendil tuleb uitmõte, kasutada hoopis mujal või hiljem seda sama valmistoodetud reklaami? Nagu mainitud, siis tegu on vajadusel mitmel korral kasutatava reklaamikanaliga, seega selline piiramine ja ette arvestamine ei ole lihtsalt niisama võimalik.
Lähme natuke tehnilisemaks. Ei hakka pikalt ja põhjalikult seletama tehnilisi erinevusi, sest enamus jääks kohe tukkuma selle peale vaid teen lühidalt. On olemas kahte erinevat tüüpi trükitehnikaid PVC materjalile - solventprinterid ja UV printerid. Enamus trükitud välireklaamidest tehakse solventprinteritega, kuid praegu turul olevad ökomaterjalid nõuavad UV trükitehnoloogiat. Erinev tehnika, erinevad värvid, erinev pealekandmis tehnoogia. Kuna täna valdav enamus tehakse solventtrükiga, siis uus nõue tähenab, et tekib vajadus osta UV trüki tehnika. Lisa investeeringu kohustus. Samas teha seda ainult Tallinnas kasutatavale reklaamile/infosildile/viidale, tundub täiesti ebaratsionaalne. Suurtootjad, kes teevad töid finatsvõimekamatele turgudele Skandinaavias vms, saavad hakkama, pisikesed tegijad kohalikul turul aga on automaatselt konkurentsist väljas. Mõni ei taha saada maaimasuurimaks vaid naudib oma tööd ja tahab vaid leiva oma pere lauale saada ehk selline sunduslik uus investeering on paljudele ülejõu käiv. Taaskord – tapame oma ettevõtlust.
Kui teemat veelgi edasi arendada, siis mis vahet on PVC bännerimaterjalil ja muust materjalist sildil, millele on peale kantud kleebis infoga. Kleebis on tehtud PVC baasil ju. On olemas ka ökoloogilisemad kleebislahendused, kuid need on loodud ainult kallile ülekiletusmaterjalile. Hinnavahe on aga kahekordne tavalise trükimaterjaliga! Kes selle kinni maksab? Pigem jäetakse see reklaam tellimata. Noh, “head asja ei peagi reklaamima” olen kuulnud öeldavat, samas sul võib olla nii hea toode-teenud, kui tahes, kuid kui keegi sellest midagi ei tea, siis … keegi ka ei tarbi seda. Sellise üldistuse võiks ju teha enamuste teenuste ja toodete kohta, et ärme siis üldse midagi osta, ega müü, kuid kuidas me majandus siis toimima peaks? Taaskord jõuame ettevõtlusvabaduse ja -võimaluste piiramiseni, mis maksab kätte nii käivetes, kui lõpuks töökohtades.
Kuna kogu selle teemaalgatuse peapõhjusena nimetati trükivärvi ja materjalist erituvate osakestega, mis põhjustab viljatust ja muid hirmutavaid tervisehädasid, siis ma julgen selles kahelda. Mitte selles, et see teoorias võib seda kõike tekitada, kuid selleks peaks seda materjali olema kasutuses ikka kordades rohkem. Igapäevane keemia, e-ained toidus, teehooldusega kaasnev jms on pigem kordi ohtlikum tervisele, kui üks reklaambänner teeääres. Seega on tegu pigem hirmutamistaktikaga oma ideoloogilise tahtmise peale surumiseks.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on põhimõttelt hea ideega, kuid kahjuks liiga vara välja toodud. Näen siin rohkem soovi olla “esimene Euroopas”, kui näha sellega kaasnevat mõju reklaamindusele. Ettevõtetele, klientidele ja kinni maksavad selle lõpuks tavalised tarbijad. Lihtsalt tõuseb hind ja arvatavasti ka bürokraatia. Loodan, et kaine mõistus võidab ideoloogia ning ei hakata piirama ettevõtlust Tallinnas, sest see ei too kaasa loodetud hüve. Vähemalt mitte enne, kui see ei ole laiendatud mitte vaid kogu Eestile vaid ka lähinaabritele Poolast Norrani.
