Maailma tulevik pokkerilaual
Maailma tulevik pokkerilaual.
Avaldatud 13.03.2025 Postimees.ee
Praegune rahvusvaheline olukord on ääretult keeruline ning suures plaanis erinevate konfliktide kokkupõrge, mille keskmes on nüüd Lähis-Ida eskalatsioon, annab tunnistust sellest, et maailm on geopoliitiliselt teravas murdepunktis. Hiljutised ühised USA ja Iisraeli sõjalised löögid Iraan vastu on tekitanud globaalses avalikus ruumis äärmuslikke reaktsioone ja sügavaid muresid. Rahvusvaheline üldsus, sealhulgas ÜRO peasekretär, on kutsunud osapooli leidma väljapääsu dialoogi ja de-eskaleerimise kaudu, hoiatades samal ajal laiemate tagajärgede eest tsiviilelanikele ja rahvusvahelisele julgeolekule.
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on selle arutelu kontekstis rõhutanud, et USA otsuse tähtsus peitub resoluutsuses, mis näitab vastumeelsust poliitmänguritele, keda ta nimetas “globaalseteks kurjategijateks” – ning viidanud Iraani rollile relvastuse ja tehnoloogia varustajana Moskvale . See seisukoht kajastab laiemat narratiivi, kus Iraani stagnaatne ja agressiivne väline poliitika on liitunud Venemaa sõjalise ambitsiooniga, andes sellele täiendavaid võimalusi ja keerukust.
Sellise eskalatsiooni mõju Venemaa ja Ukraina sõjale on mitmetahuline. Ühelt poolt võib Iraaniga seotud pingete tõus muuta Moskva sõltuvust välispartneritest, kes toetavad tema sõjalist võimekust, aga samas mõista survet, et see ei toeta tema pikaajalisi huve – Venemaa on kasutanud Iraani droone ja tehnoloogiat, kuid ei pruugi heaks kiita igat sammu, mis võiks viia regionaalse konflikti laienemiseni . Teisalt on pikem Venemaa-Ukraina konflikt näidanud, et Moskva suudab säilitada oma agressiooni ka majandusliku ja sõjalise surve all, olles sõjast juba kestnud üle nelja aasta ning investeerides jätkuvalt relvastusse ja võitlusse .
USA positsioon küsimuses on samas ambivalentne. Ühes mõttes annab Washingtoni otsus tegutseda otsustavalt signaali, et ta ei taha olla passiivne geopoliitilises mässus, kus vastaspooleks on riigid, kelle tegevus ohustab USA ja liitlaste huve. Teiselt poolt tekitab selline otsus küsimusi pingete eskaleerumise ja ressursi üleliigse kulutamise kohta, mistõttu on arutelud ka USA sisepoliitikas teravad. Nii mõnigi analüütik hoiatab, et kui vaenutegevus venib kauem, kui algselt ette nähtud, ja seada USA olukorda, kus isegi suure ressursside üleolek ei too kiiret lõppu.
Samal ajal vaatavad maailma poliitikud ja analüütikud ka kaugemale Lähis-Idast, eelkõige Hiina suunas. Hiina ametlik seisukoht on jätkuvalt rõhutada rahu ja stabiilsuse vajadust ning kutsuda üles konfliktide lõpetamisele, samas kui tema suhted USA-ga on pingelised eriti kaubanduse, tehnoloogia ja strateegilise konkurentsi kontekstis . Hiina ja Taiwanit puudutav küsimus jääb siiski Pekingile oluliseks; ametlikult nähakse Taiwani kui osa Hiinast, mille “ühendamise” küsimus ei ole välistatud ka jõuga, kuid senine poliitika on proovinud saavutada eesmärke ilma otsese sõjalise konfliktita . See tähendab, et Hiina prioriteet ei pruugi praegu olla laiaulatuslik sõjaline operatsioon ja sellega kaasnev risk USA otsese sekkumisega, vaid pigem strateegiline konkurents, mis hõlmab majanduslikke ja diplomaatilisi vahendeid, et tugevdada oma positsiooni maailmas. Kõik märgid näitavad, et see majanduslik positsioon võib olla hoopis suunatud Venemaa veelgi suuremaks sidumiseks Hiinaga.
Venemaa on ennast lihtsalt värvinud nurka – kadunud tarneahelad on ta teinud täielikult sõltuvaks Hiinast. Tema liitlased järjest kukuvad laualt – esmalt Venetsueela ja nüüd Iraan. Järele jääb veel Hiina ja Põhja Korea. Ring tõmbab üha rohkem koomale. Samas, haavatud loom võib olla topelt ohtlik ja tuua kaasa eskaleerumise. Maavägedega on Venemaa Ukrainas hädas, kuid merevägi mujal on täiesti võitlusvõimeline, ka sabotaaži grupid liiguvad ringi. Kardan, et me ei ole veel viimast vaatust Venemaa-Ukraina sõjas näinud. Viimane hingetõmme, enne hääbumist ja võimalikku lagunemist.
Kõik see kokku viitab sellele, et maailm liigub üha polariseeritumaks ja mitmetasandilisemaks geopoliitiliste pingete vallas. Kuigi USA võib hetkel näida otsustavam kui vahepeal, on selle haare pingelistes konfliktides piiratud – nii strateegiliselt kui ka ressursside poolest. Venemaa-Ukraina sõda jätkub ning Iraani eskalatsioon võib selle veelgi keerulisemaks muuta, samal ajal kui Hiina võidab aega ja positsiooni, pidades silmas oma laiemat visiooni ning vältides otsese sõjalise kokkupõrke riskantset sammu. Kõik need jõujooned kujundavad maailma, kus diplomaatia, sõjaline hoiak ja strateegiline kannatlikkus mängivad määravat rolli selles, milline saab olema järgmine arenguetapp.
Maailm on pokkerilaual ja veel ei oska öelda, kellel on parim kaardikäsi. Mängijad on laual, kellest mõni on stoiline, mõni jõuline, mõni blufib nii kuis jaksab… ja kõik ülejäänud vaatavad vaid pealt.
