Teine pensionisammas: kas kogumissüsteem või piiratud omand?
Teine pensionisammas: kas kogumissüsteem või piiratud omand?
Avaldatud Postimees.ee 24.01.2026
Valitsus räägib taas teise pensionisamba „tagasi toomisest“. Juttu on vastutusest, pikaajalisest kindlusest ja vajadusest kaitsta inimesi iseenda eest. Samal ajal liiguvad ideed, kuidas piirata inimeste õigust oma kogutud raha kasutada.
Enne kui hakkame süsteemi lukustama, peaksime aga küsima midagi palju põhimõttelisemat: kas teine pensionisammas on seni olnud õiglane – ja kas riigil on moraalne ning põhiseaduslik õigus seda õigust veelgi piirata?
Numbrid ei toeta moraliseerimist. Kui vaadata II samba pensionifondide ajalugu alates 2002. aastast, siis on pilt kainestav. Fondide keskmine nominaalne tootlus on olnud ligikaudu 4% aastas. Kuid pension ei ole nominaalne number – pension on ostujõud.
Inflatsioon samal perioodil on olnud keskmiselt 3–3,5% aastas. See tähendab, et II samba reaaltootlus – see, mis tegelikult inimese tulevast elujärge parandab – on olnud väga tagasihoidlik, kohati nullilähedane. Mõned viimaste aastate tugevad tootlusnumbrid ei muuda tervikpilti: kaks kümnendit ei ole loonud keskmisele kogujale selget ja stabiilset reaalkasvu.
Veelgi problemaatilisem on asjaolu, millest poliitikud räägivad harva. See 4% sotsiaalmaksust, mis suunatakse teise sambasse, tähendab automaatselt, et esimese samba pension väheneb samas mahus. Ehk inimesele öeldakse, et ta „kogub juurde“, samal ajal võetakse ära osa tema riiklikust pensionist. Kui teine sammas ei suuda pikaajaliselt inflatsiooni selgelt ületada, ei ole tegu lisakindlusega, vaid ümberpaigutusega, mille risk jääb inimesele.
Viimase 20 aasta jooksul on Eesti töö tootlikkus ja palgad kasvanud märksa kiiremini kui II samba reaaltootlus. Majandus areneb, inimesed loovad rohkem väärtust, kuid pensionisüsteem ei peegelda seda kasvu. See tekitab paratamatult tunde, et süsteem ei ole inimese panusega proportsioonis.
Ja siis tuleb ülevalt alla suhtumine. Selle asemel, et nendele faktidele ausalt otsa vaadata, on osa valitsusest valinud teise tee. Rahandusminister Jürgen Ligi ja peaminister Michal on korduvalt andnud mõista, et II samba kriitikud on kas vastutustundetud või majanduslikult harimatud.
See on mugav positsioon: kui inimene ei usu süsteemi, siis pole probleem süsteemis – probleem on inimeses. Aga õigusriigis ei saa kriitikat summutada moraalse üleolekuga, eriti kui kriitika põhineb numbritel, mitte emotsioonidel.
Siit jõuame põhiküsimuseni: kas riigil on õigus piirata inimese võimalust oma II samba raha kasutada?
Põhiseadus ütleb selgelt, et omand on puutumatu. Jah, omandiõigust võib piirata avalikes huvides, kuid ainult siis, kui piirang on proportsionaalne ja sisuliselt põhjendatud. II samba raha on inimese vara: see on individuaalsel kontol, pärit palgast, päritav ja maksustatav.
Mida rohkem riik ütleb, millal ja kuidas inimene tohib seda raha kasutada, seda vähem on tegu eraomandiga ja seda rohkem riigi kontrollitava reserviga.
Valitsuse põhiargument – „inimesi tuleb kaitsta nende endi otsuste eest“ – on poliitiline hinnang, mitte õiguslik tõde. Sama riik ei keela inimesel võtta tarbimislaenu, müüa kodu või teha riskantseid investeeringuid mujal. Miks just pensioniraha puhul eeldatakse, et kodanik ei ole otsustusvõimeline?
Kui II sammas ei ole pikaajaliselt pakkunud tugevat reaalkasvu üle inflatsiooni, vähendab samal ajal esimese samba pensionit ja kannab investeerimisriski inimesele, siis on väga raske õigustada jäikasid ja püsivaid väljavõtupiiranguid. See ei ole enam hooliv pensionipoliitika, vaid usaldamatuse institutsionaliseerimine.
Enne kui riik piirab inimeste õigust oma vara kasutada, peaks ta suutma ausalt vastata ühele lihtsale küsimusele: kas see süsteem on seni olnud õiglane? Seni ei ole sellele küsimusele antud vastust, mis veenaks rohkem kui moraalne noomitus. Ja see ei ole piisav alus põhiõiguste piiramiseks.
Vahel tuleb siiski tõdeda, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati, vabandada ja edasi minna, mitte inimesi jõuga sama reha otsa uuesti hüppama panna.
