“Luik-Haug Vähk” veavad vankrit siiani.
“Luik-Haug Vähk” veavad vankrit siiani.
Avaldatud: Postimees.ee 29.07.2024
Kõik sikutavad, kuid keegi ei tea täpselt kus suunas, aga sellegipoolest tirivad nii kuis jõuavad. Sellise tobeda klikimagnetist lausega alustangi. Enda arvates on ka tobe, kuid kohe seletan lahti, kuna tegelikult see just nii ongi. Olen kirjutanud mitmeid artikleid ja arvamuslugusid kuidas kaitsta Eesti toidu turgu, tootmist ja väärindamist. Seda nii toidu, kui joogivee vaatest. Kõik on õige, mis on öeldud, kuid reaalselt siiski tõdeda, et Eesti toidu eest võideldes pole lootustki saavutada mingit tugevat positiivset tulemust. Miks? Kuna kõik keda see teema kõnetab räägivad tegelikult erinevatest asjadest.
Võtsin paljudega ühendust, keda see teema puudutab või võiks puudutada ja palusin kommenteerida kuidas nad defineerivad Eesti Toitu. Olles ise ettevõtja taustaga, siis küsisin seda esmalt Eesti Kaubandus-Tööstuskojast ning sealne kommunikatsiooni- ja arendusjuht Kaur Orgusaar soovitas mul hoopis ühendust võtma Toiduliidu ja Sirje Potisepaga. Arusaadav, kuna nemad tegelikult ju hõlmavad kõiki ettevõtjaid ja üks kindel sektor otseselt ei ole nende fookus. Samas, on nad siiski ettevõtluskeskkonna suunanäitajad ning suunamine Eesti Toiduliidule näitab, et tegelikult ollakse sellel teemal kallutatud Eesti Toiduliidu mõttepunktide poole. Eesti Toiduliit aga on kohalik toidutootjate ja väärindajate esindusorganisatsioon. Sirje Potisepa sõnul on nemad defineerinud Eesti toitu, kui midagi mis on valmistatud Eestis eestlaste maitse-eelistusi arvestades ning mida müüakse kõikides võimalikes müügikohtades. Kõige tähtsam,et Eestis toodetud ja loomulikult eelistatakse eestimaist toorainet kui see on vähegi võimalik, aga ei ole peamiseks eelduseks. Toidutootjate vaatest ju kõik korrektne – kohalikud ettevõtted annavad tööd kohalikele inimestele ning seeläbi oma osa meie majandusse.
Kõik korrektne ja klapib ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja seisukohaga. Ettevõtjana olen isegi nõus sellega, kuid vaid osaliselt, kuna see annab võimaluse ju teoorias tuua Poolast veokitäie sealiha või Hispaaniast tomateid Eestisse, raputada heal juhul näpuotsaga soola peale, siin vaid pakendada ja ongi korrektne lüüa sellele pakile peale Eesti Toiduliidu väljaantav “Eestis Toodetud” Lipumärgis. Kui ostja poes seda Eesti lipuga märgist vaatab, siis jätab see mulje, et tegu on siiski palju enamaga, kui vaid “siin pakendatud välismaa kaubaga” tootega.
Kuna vaatan asju toidujulgeoleku vaatest, siis see on paljuski siiski laiemapõhjalisem ning rohkem kohaliku toidukasvataja ja selle väärindaja poole suunatud. Seega küsisin kommentaari ka Regionaal- ja Põllumajandus ministeeriumi biomajanduse asekantslerilt Madis Pärtelilt, kellega olime koos Kliimaseaduse loomise raames toimunud Eesti Toidu töörühmas. Ametlik vaade teemale on, et lähtutakse „Eesti toit 2022-2025” visioonidokumendist. Selle järgi käsitletakse Eesti toiduna toitu ja jooke, mis on Eestis ja Eestis tegutsevate ettevõtjate poolt toodetud ning mida me igapäevaselt tarbime, hõlmates nii välisturgudel konkurentsivõimelist Eesti toidutööstuse toodangut kui ka kohalike väiketootjate mitmekülgseid tooteid, aga ka Eesti toitlustuskohtades pakutavat toitu, mille valmistamisel on väärtustatud kohalikku toidukultuuri ning toorainet. Kliimaseaduse kontekstis on kõige olulisema mõjuga Eestis toodetud toit (eelkõige esmatasandil toodetud toit). Oluliselt väiksem mõju on töötleval tööstusel (mis saab osalt toorainet ka välisriikidest).
Kui nüüd vaadata, siis hakkab see juba minema eemale Eesti Toiduliidu ja ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja agendast. Sammuke kohaliku põllumajanduse poole. Lähme meiegi edasi samas suunas. Meeli Lindsaare sõnul, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojast, on nende jaoks Eesti toit Eestis kasvatatud toorainest valmistatud toit. Sellise toidu kinnitamiseks on meil välja töötatud statuut Pääsukesemärk (www.paasukesemark.ee). Märki on võimalik taotleda Eestis tegutsev toidutootja-töötleja tootele, mille põhitooraine on 100% kodumaine.
Foto: Eesti Toiduliidu Lipumärgis ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja Pääsukesemärk, panevad uskuma, et tegu on täielikult Eestimaise toodanguga. Reaalsus on natuke teine.
Seega tõusis olulisele kohale sõna “kodumaine”. Kui mõelda kodumaisele tootmisele, siis pöördusin kommentaariks ka Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhi Kerli Atsi poole. Eestimaa Talupidajate Keskliidu vaates on Eesti toit Eestis kasvatatud ja töödeldud toit. Meie seisame selle eest, et maaelu mitmekesisus säiliks ja seda aitavad tagada peretalud. Kahjuks on Eesti põllumajandussektor väga kiiresti kontsentreerumas ja see teeb meile väga muret, sest selle tulemusel kaob ära Eesti toidutootmise mitmekesisus.
Tahtsin teada saada ka, kas Eesti Toit on omaette väärtus näiteks ka Eesti turisminduses, kas see on turismi vaatest turistidele huvi pakkuv argument Eestit külastades, kuid kahjuks ei saanud Külli Maidlalt Eesti Hotellide ja Restoranide Liidust vastust. Samamoodi ei saanud vastust ka kohalike tipp toiduväärindajate ehk Eesti Peakokkade Ühenduselt. Arvatavasti suvine aeg, kõik puhkavad ja minu kiri uppus kirjakasti ära, kuid loodetavasti on see teema neil plaanis lauale ikkagi tõsta. Teema on arutamist väärt.
Aga, mida siis järeldada? Nagu pealkirigi ütleb – meil on tegu Krõlovi valmiga kus kõik osapooled tahavad head, kuid igaüks sikutab omas suunas ja eeldab, et neil on natukene rohkem õigus, kui teistel. Tegelikult ei ole ning siinkohal kutsungi kõiki mainitud osapooli istuma ühise laua taha ja panema paika ühised sammud, samas suunas. Koos minnes on jõudu rohkem ja kõla rohkem. Praegu kõik kisavad enda eest, seega pool energiat kulub üksteisest üle kisamisele.
Kohalik tootja vajab kindlust, et tema toodangul on turgu. See on majanduse küsimus. Lisaks on see ka toidujulgeoleku küsimus! Riiklikul tasemel tuleb leida lahendused sellele. Minu poolt välja pakutud avalike toiduhangetele nõue kohalikul tasandil kasvatatud toidu osakaalu paika panemine, samuti kohaliku toodangu toidu käibemaksu alandamine, et kohalikud saaksid ilma üle maksmata tarbida kohalikku toiduainet. Üle maksmise all pean silmas, et meie väike toodangu maht ei võistle alguses mainitud riikide põllumajandus mahuga. Hulgi on odavam. Majanduse reeglid kehtivad ka põllumajandusele. Seda siis ilma tarbijaid lollitamata. No isegi, kui see on heatahtlikult ja kõikide praegu kehtivate reeglite alusel, kus sa teoorias void saada Eesti lipu märgise, kui tegelikult vaid pakendad oma eksport toodet Eestis.
Meie aga peame mõtlema kohalikul tasemel toidu kasvatamisele ja tootmisele. Minu silmis peame me oleme võimelised ise ennast ära toitma ning mitte vaid läbi paari suure hulgitootja vaid laiali pillutatult üle Eesti – nii saavutame toidujulgeoleku, kui kohalik tootja võtab endale vastutuse oma piirkonna kogukonna toidujulgeoleku eest. Kas keegi tahab vaielda? See võib omaette vaielda nüüd.
Foto2: Kuidas võiks muuta olemasolevaid märgistusi, et tarbijal oleks kõik veelgi selgem.
Pääsukese märgiga ei teki kellelgi küsimust, kuna seda antaksegi vaid 100% kohaliku panuse eest. Lipumärk on ka hea, see võimaldab eristuda eksport toodetest, kuid lisame sellele näiteks % mis mahus on tegu “Eestis pakendatud või Eestis kasvatatud” kaubaga. Kõigil kohe selgem. Kui Lipumärk on peal, siis on Eesti majandusele oma panus antud, samas on kohe ka selge, kas sealt said oma osa ka kohalikud toidu kasvatajad. Faktid paika ja kõigil selgem. Kui neile kehtib soodsam Käibemaks ka veel, siis peaks kõik osapooled olema rahul tulemusega, kuna kasvab ostujõud selles segmendis ja seeläbi ka kasvavad tulemused nii toidukasvatajatel, kui väärindajatel. Meil kõigil on mida kokku leppida ja mille eest võidelda. Ilma võistlemata.
Mitte nagu Eesti valitsus, kes peaks tegelema ühiselt inimeste elu parendamisega, kuid igaüks ajab oma agendat ja erilisest koostööst rääkida ei saa, kuna see põrkub: “See on kül hea idee, kuid kuna see tuleb sinult, siis ma ei saa sulle plusspunkte lasta tulla, seega olen vastu ja nõuan enda tahtmist”. Totter liivakasti mäng - kärarikas, aga ilma tulemuseta.
Usun, et Eesti toidujulgeolek on väärt ühisosa leidmist. Nii toidu kasvatajatelt, tootjatelt, kui väärindajatelt ning nende esindusorganisatsioonidelt – võtame nüüd ennast kokku, paneme erimeelsused ja oma agenda kõrvale ning teeme selle teema koos ära. Väärtustame Eestimaist!
