Aeg asuda käibemaksuga inimeste ja kohaliku toidu kaitseks
Aeg asuda käibemaksuga inimeste ja kohaliku toidu kaitseks
Avaldatud Postimees.ee 11.08.2025
Ühtne maksupoliitika, mis kohtleb võrdselt nii kodumaist taluleiba kui ka imporditud poolfabrikaate, pole õiglane ega mõistlik. See tähendab, et toidukorv kallineb, kohaliku toidu konkurentsivõime kahaneb ja väiksema sissetulekuga inimeste toimetulek halveneb. Vajadust selle teemaga tegeleda on näidanud ka rahvaalgatus, millele on nüüdseks kogutud juba üle 80 000 allkirja.
Seni on küll Reformierakonna juhitud valitsus proovinud teemast kõrvale hiilida, sildistades inimesi rumalateks või süüdistades kaubanduspindade rohkeid ruutmeetreid. Kõik see on üksnes tähelepanu kõrvale suunamine probleemi tegelikult lahenduselt.
Kellele on suur käibemaks kasulik?
Kriitikud väidavad, et toidu käibemaksu alandamine ei jõua tarbijani, vaid suurendab kaupmeeste kasumit. Tõsi, on juhtumeid, kus maksulangetust pole täiel määral edasi antud hindades. Mäletate kunagist kampaaniat «Euro hinda ei tõsta»? Hinnad kõik tõusid, kasvõi pärast esmast ümardamist, samamoodi juhtub ka siis, kui käibemaksu summa väheneb. Pealegi on odavamatele hindadele tulevikus kergem vaikseid hinnatõuse tekitada – kasu müüjatele, mitte tarbijatele. Lootes muidugi paremat ja usaldades turu iseregulatsiooni, usun, et see olukord on võimalik saada kontrolli alla.
Siin tuleb mängu riiklik järelevalve ja konkurents: kui jaekettide turul on piisavalt läbipaistvust ja konkurentsi ning karme karistusi olukorra halvasti ärakasutajatele, kandub maksualandus hinnasiltidele üsna kiiresti. Kui 2024. aasta alguses kehtestati Poolas toidule ajutiselt nullkäibemaks, vähenesid hinnad viis kuni kümme protsenti, hoolimata inflatsioonisurvest. Samasugust mõju on näidanud ka Saksamaa 2020. aasta käibemaksulangetus.
Kui vaadata Euroopa praktikat, on Eesti pigem negatiivne erand. Enamik ELi riike rakendab esmatarbekaupadele – sealhulgas toidule – madalamat käibemaksumäära. Näiteks, Prantsusmaal on toiduainete käibemaks 5,5 ja Saksamaal seitse protsenti, Lätis on värske puu- ja köögivilja käibemaks viis protsenti, Poolas oli 2022–2023. aastal toidule ajutiselt kehtestatud nullmäär.
Ainult Eestis ja Taanis kehtib toidule täismäär. Taanis kehtib toidukaupadele 25-protsendiline määr ja seal kompenseeritakse see ulatuslikuma sotsiaalsüsteemiga. Eestis sellist tasakaalustavat mehhanismi pole.
On tõsi, et esialgu tähendab maksulangetus, et riigieelarvesse laekub vähem. Näiteks, kui alandada toidu käibemaksu 24 protsendilt 9 protsendile, tähendaks see ligikaudu 350–400 miljoni euro suurust tulu vähenemist aastas. Kuid see on osaliselt kompenseeritav tänu suuremale tarbimisele, väiksemale maksupettusele ja sotsiaaltoetuste vajaduse vähenemisele. Lisaks oleks võimalik langetus teha sihipäraselt: alustada vaid kodumaiste toiduainete või esmavajalike toodete puhul (leib, piim, köögivili, liha).
Eriti oluline on see praeguses olukorras, kus hinnatõus ja toidu kallinemine on viinud paljud pered raskustesse. Eesti Panga andmetel kulutab väikseima sissetulekuga viiendik elanikke kuni 30 protsenti oma sissetulekust toidule. See on üks Euroopa suurimaid näitajaid. Käibemaksu langetamine aitaks just neid inimesi kõige rohkem.
Toetame kohalikku toitu ja tootjat
Kohalikud põllumehed ja väiketootjad on mitmes mõttes ebasoodsas olukorras: tootmissisendid on kallid, kohalikud kehtestatud reeglid on ümberkaudsetest riikidest karmimad, tööjõukulud tõusevad ja importtoodang surub hinda alla. Madalam käibemaks aitaks suurendada just kodumaise toidu konkurentsivõimet ja tugevdaks regionaalset majandust.
Me ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, kui Eesti maapiirkonnad hääbuvad ja toidujulgeolek sõltub aina rohkem sisseveetavast toidust. Räägitakse julgeolekust, energiajulgeolekust, kuid sama oluline on ka toidujulgeolek. Elujõuline maapiirkond on samuti julgeoleku küsimus. Elujõuline peab olema kogu riik, mitte ainult paar suurlinna.
Toidukäibemaksu alandamine mulle eelkõige õiglustunde küsimus. Olen seda meelt, et kehtestada madalam, sihitud käibemaksumäär esmavajalikele ja kodumaise päritoluga toidukaupadele. See aitaks peresid, kellel enamik sissetulekust kulub esmatarbimisele, põllumehi, kes konkureerivad ebaausalt subsideeritud importtoiduga, ning jaeostlejat, kes valib kvaliteedi, mitte hinna järgi.
Samas tuleb reform ellu viia vastutustundlikult, järk-järgult ja kindlasti koos täiendavate järelevalvemehhanismidega. Riik saab vajaduse korral siduda käibemaksu alandamise lepingulise kohustusega kaupmeestele hinnalanguse edasiandmisel, nagu on tehtud näiteks Ungaris.
Kokkuvõtteks, Eesti ei saa endale lubada olukorda, kus pereema peab poes valima, kas osta piima või maksta üüriarve. Õiglasem ja targem maksusüsteem on meie rahva toimetuleku, tervise ja toidujulgeoleku alus. Aeg on see otsus teha – mitte poliitilises võitluses, vaid Eesti inimeste oleviku ja tuleviku nimel.
