Kas Eesti vabaturg on kukkumas punasotsialismi?
Eesti majanduse uus reaalsus - vabaturust punasotsialismi?
Avaldatud Postimees.ee 4.10.2024
Seni arvasime, et Reformierakonna valitsus on võtnud plaani hävitada Eesti majandus oma läbi aegade ettevõtlusvaenulikuima poliitikaga. Nüüd plahvatas, aga uus reaalsuspomm, kui sotside juht Läänemets teatas uhkusega, et turumajanduse aeg on läbi ning tuleb harjuda mõttega, et riik hakkab ise majandust juhtima. Saan aru, et Läänemets ei saa üldse aru majanduse toimimise põhimõtetest ja on silmini uppunud sotsialismi ehitamisse, kuid mõeldes valitsuse tehavaid samme, tundub, et selline plaan just ongi. Esimese näitena tuli kohe meelde teema, kui 19. septembril saatis Sotsiaalministeerium Riigikokku seaduse eelnõu, mis annaks haiglaapteekidele võimaluse hakata ise ravimeid otse sisse ostma. Seeläbi jääks vahelt ära hulgilaod ja oleks hinnavõit haiglatele tagatud. Teoorias kõlab hästi, sest kes ei tahaks saada midagi soodamalt, meditsiin on tänapäeval niikuinii meeletult kallis sektor. Usun, et kõik noogutavad hetkel kaasa, kuid ettevõtjana näen antud hetkel rohkem probleemseid kohti, kui võimalik soodsam hinnalipik.
Peale oma eelmist artiklit, kus tõin välja väikeettevõtluse murekohad tänases majandusolukorras, olen olnud kutsutud päris mitmesse majandusteemalisse vestlusse. Ühes neist tuli teemaks endise Tamro (ravimite hulgimüügi ettevõte) töötajaga ka antud haiglaapeetkide temaatika ning kuuldud arutelu on minuarvates vaja laiemalt lahti seletada. Kuigi ma ise ei tööta ravimistööstuses ega - hulgiettevõttes, siis vaatan toimuvat siiski kõrvalt, kui ettevõtja ja reageerin sellele, kui ettevõtja. Kui vaatame ravimite turgu, siis on ravimite müük haiglatele orienteeruvalt 28% ravimite hulgimüügiturust Eestis. Summaliselt ca 129 miljonit eurot. Sotsiaalministeerium soovib selle turuosa eemaldada praegusest vabaturumajanduse reeglitealt ja teha sellest riigi sektor. Kas ma olen ainus, kes näeb siin riigistamist? Riik otsustab, et ta tahab saada kolmandiku Sinu tegevusvaldkonnast! Minu silmis on siin karjuv ülekohus. Kohe seletan miks.
Oletame, et see eelnõu viiakse ellu ja kõik nii hakkabki ravimiturul edaspidi toimima. Esiteks kust tuleb raha? Tervisekassa tegeleb hetkel ravimite arvete tasumise eest. Seega hakkame ostma ravimeid haigekassa raha eest, maksumaksja raha eest hakkame tegema konkurentsi erasektorile. Erasekotoril on kusjuures tohutu nimekiri nõuetest ja reeglitest - kvaliteedi, tarnekindluse ja hinnastuseni välja. Kõik on reguleeritud ja kontrollitud. Samas ei eksisteeri üheski ülikoolis õppekava, mis õpetaks ravimituru eripärasid ehk hulgimüügi ettevõtted teevad oma kuludega töötajatele väljaõppe. Nüüd võetakse neilt ära kolmandik turgu ning tagatipuks ostetakse üle ka nende endapoolt väljaõpetatud töötajad haiglate poolt. Rääkimata, et riik saab otse suhelda ükskõik millise ravimitootjaga, keda ei piira Eesti seadusandlus ja reeglid.
Ma ei tea, kuidas teile, kuid minu silmis on see kül ebaaus konkurents. Konkurents, mida teeb riik ise. Unustame ära, et sel juhul on vaja tekitada juurde veel strateegiline laovaru (nii kauba, raha, kui infra näol), seda peab keegi haldama, ehk luuakse juurde järjekordne osakond Sotsiaalministeeriumis, sellele on vaja juhti ja asetäitjaid nõunikke, analüüsijaid, ostjaid ja müüjaid jms ehk kulud tõusevad jällegi. Riiki peaks just õhemaks viilima, mitte ühekäega näitama, et piiran, samas teiseltpoolt tehakse juurde täiesti uus sektor. Selline uus riigisektor on aga kuluallikas - kas te ei arva, et see läheks taas juurdehindlusena ravimihinnale ehk tõstaks hindu tagasi üles? Arvestades, et mahud mida kokku ostetakse ei ühti praeguste hulgimüüjate mahtudega, kuid maht just annabki soodsama hinna ju. Ma ei usu, et tellides tootjalt senisest vaid kolmandiku võrra, keegi annab samaväärselt hea hinna haiglatele. Samas, see hinnavõit ju oligi algselt kogu asja mõte? Pigem kõlab see nagu jonniprojekt – tema saab, ma tahan ka. Kas sa pead kõike aga tahtma ja kõik omale saama, riik?
Mina isiklikult toimetan teises valdkonnas, kuid nii vaadates, ei tea ju iialgi, millal riik otsustab, et riigistab hoopis mõne teise sektori. Ehitussektori näiteks, kuna neil vaja ju oma kinnisvara plaane ellu viia? Või toiduainete turu, kuna toit on riiklikult tähtis teema – tulevad nö. Rimi omadootede asemel riiklikud müügiartiklid ja toiduseeriad? Minu arust oli Tallinnas Savisaare tehtud Munitsipaalpoodide LIPO idee samadel alustel välja mõeldud, et saaks soodsamalt (maksumaksja raha eest subsideeritud) ettevõtluse luua. Oleme tagasi nõukogude ajas, kus riik teeb, mis tahab, millal tahab, kuidas tahab. Täna on riiklik ettevõte tegemas töid erasektorile ebaausat konkurentsi pakkudes (näiteks Enefiti pakutav elektritööde teenus), nüüd on löögiall ravimisektor, mis järgmiseks? Mina ei taha võistelda riigiga omas sektoris igatahes. Lihtsalt see on ebaaus konkurents, kuna riigil on
kasutada kogu riigi maksuraha, minul vaid oma tööga saadav. Ma ei taha nõukogude aega tagasi. Ma hindan vabaturgu ja ausaid ettevõtlus võimalusi.
Seega milleks lõhkuda aastakümnetega välja töötatud, rangelt reguleeritud ja oma tomimist tõestanud süsteemi? Kus ei ole tegelikult tagatud, et teenus läheb paremaks või hinnad soodsamaks, pigem just vastupidi. Või oskate öelda mõnd riiklikku ettevõtluse sektorit, kus ei oleks regulaarselt hinnatõusu? Mina kül ei tea, kui riigil jääb raha puudu, siis tõstab ta makse, aktsiise, teenustasusid – kuid erasektoril on paika pandud lepingulised tingimused ja nad peavad neid hambad ristis ka edasi täitma. See on aga just koht, kus saab tarbija oma tarnekindluse ja turuhinna. Nihutades ravimimonopoli haiglate kätte, siis hakkavad aga ka nemad dikteerima hindu. Neile antud luba ravimeid edasi müüa teistele haiglatele ja riiklikele asutustele aga veelgi süvendab seda. Sotsiaalministeeriumi pressiteates on aga öeldud, et selline edasimüük ei tohi olla kasumlik vaid ostuhindadega – vabandust, kuidas see süsteem siis peaks toimima: töötaja teeb tasuta tööd, autojuht toob tasuta kauba jne? Igaljuhul tekib edasimüügiga lisakulu, mis tuleb kusagilt täita. Kui eitohi panna ravimi hinnale midagi juurde, siis tähendab, et riik hakkab seda omast taskust tasuma. Ehk maksumaksja ei võida midagi, kuna raha liigub lihtsalt ühest taskust teise, samas ilma kindluseta, et hinnastus jääb paremaks ja tarnekindlus saaks tagatud.
Seega milleks see kõik? Kas on vaja lihtsalt luua juurde üks omade inimestega täidetud sektor, soojade töökohtade ja privileegidega, rääkides kõvahäälselt saadavast kasust tarbijatele. Kõlab nagu Potjomkini küla ja selliseks “külaks” plaanitakse meid nüüd juhtida. Miks mul on hinges kahtlus, et see on alles esimene pääsuke, mida praegune valitsus meile peale surub.
