Kassetitasu: kelle kopeerimist me tegelikult hüvitame?
Kassetitasu: kelle kopeerimist me tegelikult hüvitame?
Avaldatud Delfi.ee/FORTE 20.01.2026
Eestis kehtib nn kassetitasu – lisatasu, mida maksame telefoni, arvuti või mälupulga ostmisel. Idee on lihtne: kuna inimesel on lubatud teha muusikast ja filmidest isiklikke koopiaid, tuleb autoritele see kuidagi hüvitada. Paberil kõlab see loogiliselt. Aga mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem tekib küsimusi.
Esiteks: miks just muusikud ja audiovisuaalse sisu loojad? Tänapäeval ei kopeeri enamik inimesi oma telefoni mälule albumeid ega filme. Seadmeid kasutatakse tööks, suhtlemiseks, pildistamiseks, dokumentide hoidmiseks. Ometi maksame kõik justkui vaikimisi selle eest, et võib-olla keegi kopeerib muusikat. Praegu lisab see tavaseadme hinnale mõne euro – mälupulkade või väiksema telefoni puhul näiteks 1–5 eurot, suuremate seadmete puhul kuni kümme eurot. Kui sarnase tasu hakkaks kehtestama kõikide loomevaldkondade jaoks, võib iga tavalise nutiseadme hind tõusta mitukümmend protsenti – lihtsalt selleks, et kataks autoritasusid eri loojatele.
Veel kummalisem on see, et teised loomevaldkonnad jäävad sellest loogikast täiesti välja. Graafiliste disainerite, illustraatorite ja fotograafide looming on sõna otseses mõttes igal pool: veebilehtedel, sotsiaalmeedias, sõidukitel, reklaamides, presentatsioonides. Neid töid pildistatakse, salvestatakse, kopeeritakse ja levitatakse iga päev – sageli ilma autorit mainimata või tasu maksmata. Ometi ei ole nende jaoks mingit „hüvitustasu” süsteemi olemas. Võiks ju küsida provokatiivselt: miks ei võiks näiteks Turundajate Liit koguda tasu reklaamide kopeerimise eest? Või arhitektid standardprojektide salvestamise eest? Või tarkvaraarendajad ekraanipiltide ja koodinäidete kasutamise eest? Ka ajakirjanike artikleid kopeeritakse ja jagatakse iga päev, tihti tasu maksmata.
Viimaste nädalate näide näitab, kui keeruliseks see võib minna: Microsofti otsingumootor Bing hakkab maksma autoritasusid Eesti meediaettevõtetele, kelle sisu ta kopeerib oma otsingutulemustes. Põhimõtteliselt tähendaks see, et iga kord, kui algoritm meie artikleid kuvab, tuleb hüvitis maksta. Kui kõik platvormid ja digitööriistad hakkaksid sarnast süsteemi rakendama, võib tekkida olukord, kus iga tehing, iga koopia ja iga nähtav sisu toob endaga kaasa tasu – ühel hetkel on kõigil kõigi eest tasumine lihtsalt võimatu. Kas me oleme liikumas autorikaitse utoopia suunas, kus kõik maksavad kõigile kõige eest?
Muidugi tundub selline maailm absurdne – keegi ei taha, et iga loomevaldkond hakkaks oma „kassetitasu” kehtestama. Just see aga näitabki probleemi tuuma: praegune süsteem ei ole enam ajakohane. See pärineb ajast, kus inimesed salvestasid muusikat kassettidele ja CD-dele. Tänases digikeskkonnas on kopeerimine universaalne nähtus, mitte erand.
Kassetitasu ei ole täna enam õiglane ega läbipaistev lahendus. See paneb kõik tarbijad maksma millegi eest, mida enamik ei tee, ja jagab raha kitsale ringile loojatele, jättes teised samaväärses olukorras olevad valdkonnad kõrvale. Küsimus ei ole selles, kas loojad väärivad tasu – loomulikult väärivad. Küsimus on selles, kas praegune mudel on aus ja ajakohane.
Minu ettepanek: säilitada loojatele kompensatsioon, kuid muuta see süsteem läbipaistvamaks ja targemaks. Näiteks võiks tasu koguda platvormipõhiselt ja sisu tarbimise alusel, mitte seadme ostuhinna pealt. Samuti võiks laiendada arutelu teiste loomevaldkondade kaasamiseks – aga mõistlikus ja tasakaalustatud vormis, et tarbija ja ettevõtja ei kannataks. Eesmärk ei ole maksustada kõike, vaid leida lahendus, mis tõesti kaitseb loojate õigusi ja jääb samal ajal mõistlikuks digiajastul.
