Nautigem traditsioone, kuniks seda on antud
Nautigem traditsioone, kuniks seda on antud.
Avaldatud Postimees.ee 25.12.2024
No mis jama see on, alles oli aastavahetus ja juba jälle aastale ring peale aetud! Tuleb tuttav see mõte? Mõnele mitte, mõnele kohe väga. Mina kvalifitseerun sinna viimasesse gruppi. Kuigi nii palju on ära tehtud selle aastaga, siis kuidagi mida vanemaks saan, seda kiiremini aeg lendab. Kõige enam näeb seda, siis, kui sul on lapsed. Eriti just jõulute ajal.
Lastega on jõulud kuidagi eriti erilised. Nende õhin kuuse ehtimisel, päkapikkude ootamisel, jõulukingi nimekirja tegemisel. Meenub kohe aeg, kus kuulasin ukse taga, kuidas mu lapsed, tol ajal ca 3 ja 6 aastased, jõulu nimekirju kirjutasid. No pool internetti kirjutati ümber. Mingil hetkel küsib tütar oma vennalt, et “Seda vist jõuluvana ei too, see nii kallis” , mille peale poeg vastas, et “ei ole üldse hullu, tal on ju oma mänguasjade tehas”. Või kui läksin päkapiku mängima aknalaual olevatesse jõulusokkidesse maiustust panema, siis ootas mind seal ees komm, mille juurde oli kirjutatud “Päkapikule”. Kui aus olla, siis on mul veel siiani alles nii kõik need kirjad, kui ka sama mainitud komm. Mõnusad ajad.
Nüüd on lapsed suured, kuuseehtimine jätab nad täiesti külmaks, perega koos istumine on pooleldi kohustus. Kingid kätte, kõht täis, kiirelt pühadefotod sotsmeediasse ja siis kiirelt vehkat omi asju tegema. Noh, saan aru, et see vist ongi tänapäevane normaalne elu rütm, aga endal on natuke kurb hinges. Samas, mõeldes, et vähemalt on meil olemas soe tuba, toit laual, ka kingid kuuse all. See, kas keegi on vahepeal oma toas on vaid detail.
Hakkasin sellele mõtlema, kui eelmisel nädalal sai oldud Riina Solmani juhitud korraldusmeeskonnas, kus Oleviste kirikus peeti meeles vähekindlustatud inimesi. Kontsert, soe toit, kingikott. See siiras tänu mis enamuste silmis näha oli, näitab, et see on vajalik üritus. See on kauaaegne traditsioon ja mina olen seal olnud vaid viimastel aastatel. Muidu kõik tore, kuid kui hakkan mõtlema, et iga aastaga on külastanud inimeste arv järjest suurenenud, siis see teeb tegelikult murelikuks. Samas, paneb endasse vaatama, kui vähe on õnneks vaja tegelikult. Kohale tulnud inimesed olid õnnelikud nii kontserdi, kui sooja toidu üle. Ka märkamise üle. Kingikott aga tõi nii mõnelegi tänupisara silma.
Õhtul koju minnes jäin mõtlema enda elu üle. Tahaks ju ka suuremat palka, järgmist reisi, suuremat telekat, uut käekella või ülikonda jne. Samas, peaks olema lihtsalt tänulik, et on olemas töö, kodu, arved on makstud, toit on laual, pere hoitud. Tegelikult on kõik üle jääv vaid mugavuse müra. Müra mis ei ole üldse oluline.
Oluline on hoopis midagi muud. Koos olla. Isegi, kui see on vaid selleks mõneks päevaks aastas, kui sellele mõelda on aega. Muul ajal tormame läbi päevade, kohtumine, siin, koosolek seal, siia-sinna, oravad rattas. Reaalselt aga tegelikult on kõige olulisem siiski kodurahu.
See ei ole enesestmõistetav. Mõeldes enda näitele, siis arvatavsti tuleb tagasi jõulurõõm (päkapikud, kingid kuuse all, piparkookide tegemine jne), siis kui tulevad lapselapsed. Samas, vaadates, kuidas tänapäeva modernne eluviis pereväärtuseid tühistab, siis olen murelik. Laste sündide arv on taasiseseisvumise ajaloo madalaim, see tähendab, et lapse saamist ei hinnata, pereks olemist ei tunnustata. Isikukultus, enda heaolu, muust ei hoolita. No hoolitakse, piltlikult. Räägitakse keskkonnast ja samas krabatakse letilt järjekordne uusim iPhone mudel. Kus see jalajälg siis nüüd on? Kirutakse, kuidas eelmine generatsioon on kuidagi kogu noorte tuleviku ära hävitanud. Kui seda kuulen, siis tahaks alati mainida, et kullakesed, kui eelmised generatsioonid ei oleks vaeva näinud nii palju, siis te ei saaks praegu istuda oma mugavas kodus, vanemate ostetud uute vidinatega, sõnades maailma päästmas. Te oleks praegu kuskil põllu vahel või tehases iga päev tööd tegemas. Heaoluühiskonna probleemid.
Loodan, et see on mööduv nähtus ja pereks olemine ja laste rohkus tuleb au sisse tagasi. See ehe rõõm ja kilkamine on seda kõike väärt. Seega, nautigem seda kodust rahu, hetke endale ja perele, seni kuni meil see võimalus veel on. Mine tea kauaks seda veel on, maailm on imelik koht, tänane võib olla homme kadunud. Näiteks kuni te lapsed on piisavalt suured, et teiega jõulutraditsioone enam mitte koos tahta pidada nii nagu teie olete harjunud ja samas on nad piisavalt veel väikesed, et mitte veel teha omi jõulutraditsioone omas peres. Nii et, naudime aega lähedastega praegu, mine tea kaua peame ootama, et see võimalus uuesti tekib tulevikus (rohkem lapsi, rohkem lapselapsi). Mina kül ootan.
Samamoodi meenutan teile ka teie vanemaid ja vanavanemaid, miks mitte ka üksikut naabritädi kes samuti ootab pühadetervitust ja külastust. Hoidkem üksteist. Mõnusaid, rahulikke, pühi teile.
