Trump – mees, kes paneb oma riigi esikohale
Trump – mees, kes paneb oma riigi esikohale.
Avaldatud Delfi/RUS 21.01.2025
Eile, 20. Jaanuaril, toimus Donald Trumpi USA 47. presidendiks ametisse vannutamine. Kajastatud üle maailma ja tänastes uudistes esikohal. Tegelikult on Trump andnud kõneainet juba enne. Tema viimased sõnavõtud nagu “Panama kanali vajadusel USA alla tagasitoomise”, “Gröönimaa ostmine või allutamine, vajadusel jõuga”, “Kanadale kutset saada 52’ks USA osariigiks”“Ultimaatum Hamasile pantvangide tagastamiseks” või kasvõi Mehhiko lahe nimetamine Ameerika laheks. Kõik meediamajad olid uudiste ja kommentaaride tulvast punased. Kuigi enne ametlikku inauguratsiooni olid need sõnavõtud vaid ühe ärimehe, endise presidendi, isiklik sõnavõtt. Sellest piisas, et kõik endast välja läheksid. Ta teab, kuidas meediat enda pilli järgi tantsima panna. Ja mitte ainult meedia. Kanada hakkas tegema pressiteadet, et nad kindlasti ei taha hakata USA osariigiks ja Taani alustas tegelemist Gröönimaa küsimusega ja tunnistas, et Gröönimaa on jäetud unarusse nende poolt. Selleks ei olnud vaja mitte midagi muud, kui vaid tavapärase poliitkorrektse roosamanna vahele hüüda paar jõulist sõnavõttu. Kohe hakati tegelema. Äratuskell maailmale, kusjuures ma arvan, et Trump isegi ei mõelnud neid asju tõsiselt, aga kohe hakati tegelema. Või näiteks Hamas leidis kohe põhjuse istuda läbirääkimiste laua taha ja vabastada kõik Iisrealist röövitud pantvangid, kui kuuldi Trumpi ähvardust lasta lähis Idas põrgu valla, kui seda ei tehta. Pakun, et jõulisus saabki olema märksõnaks, mis kirjutatakse Trumpi iseloomustusse. Kas see alati õige lähenemine on, on juba omaette teema.
Tegelikult ongi kahte arvamust president Trumpiga seoses: ühed, kes arvavad, et maailm saab nüüd otsa ja teised kes arvavad, et ei juhtu selle maailmaga väga midagi. Isiklikult kaldun pigem viimasesse gruppi ja arvan, et maailmaga ei juhtu midagi hullu. Pigem mugavast kõhusügamisest peavad kõik hakkama ennast taas liigutama. Seda nii majanduslikus, kui ka kaitse valdkonnas.
Ma ei ole kül välispoliitika ekspert, kuid president Trumpi sõnavõtust lugesin mina välja järgmist:
Esmalt võetakse tähelepanu alla USA ja Mehhiko piir. Piiratakse immigratsioone ja karistatakse organisatsioone, kes migratsioonile kaasaaitavad. Samamoodi on ju ka meil tekkinud üha enam teemaks Euroopa piiride kaitse, seda nii lõunapool paadipõgenikega või kasvõi meid lähedalt puudutav idapiiri teema. Ehk selles osas ei midagi hirmsat – lihtsalt oma piire ja elanikke kaitsev tegevus.
Väga mitmeid kordi käis läbi mõte, et Ameerika saab taas jõukaks, rahaline kasu, keskklassi taastõus, majanduse toetamine, tööstuse tõstmine, inflatsiooni piiramine. Kõik elementaarsed teemad, millega üks riigipea peab tegelema. Mõtlema oma riigi ja elanike heaolule. Millegipärast peetakse seda väga halvaks. Minu silmis jällegi ainuõige. Ameerika president mõtleb Ameerika Ühendriikidele. Punkt. Ta ei räägi, et paneme esikohale kogu Ameerika kontinendi heaolu nagu meil pannakse Eesti heaolu ette pigem Euroliidu heaolu ja sellega hävitatakse meie majandust ja inimeste hakkamasaamist. EI, oma riik on esikohal. Mina seda talle ette ei heida. Siseriikliku majanduse kaitse, tollitariifid impordile just seda mulle ütleb. Ma usun, et Ameerika on majanduslikult heades kätes.
Teema mida ma huviga vaatan on riigisektori ohjamine. Nii arvuliselt, kui kvaliteedilt. Ta loodav valitsuse efektiivsuse osakonna (Department of Government Efficiency) sellega tegelema hakkabki. Mine tea ehk saame sama mudelit ka meil kasutada ja pärmina kasvav ametnikkond ja bürokraatia ehk saavad kontrolli alla tagasi. Samuti piiratakse valitsusepoolset tsensuuri, mis on ju ometigi tervitatav. Sõnavabadus ei ole lihtsalt sõnakõlks „ Sõna on vaba seni, kuni räägid mida me lubame“ vaid sõna on tegelikult ka vaba. Nüüd tundub, et jälle on.
Trumpi sõnavõtud on selgelt öelnud, et ta ei poolda maailma rohepööret. No pigem rohehulluseks kasvanud paatoslikku paanikat, nagu meil Euroopas see on. No Eestis räägitakse meile, et me oleme maailma kõige hulleimad raiskajad ja kuidas me peaksime häbenema ja muudkui maksma. Reaalsuses me oleme maailma mastaabis vaid pisike kübe. Võime oma ainukese kivisöejaama panna 24/7 täismahus tööle ja ikkagi oleksime vaid komakoht kogu maailma arvestuses. Kui sellega tegeletaks ülemaailmselt, siis veel oleks sel tulemust, kuid lämmatada oma riigi majandus rohehulluse ja sellega seonduvaga on minu arvates kuritegelik. Trump paneb sellele USA’s piiri ette. Ta kasutab ära USA maavarad (nafta, gaas, jne) ning toob selle tugevamalt maailma turule. Elementaarne käitumine ärimehelt ja mina siinkohal ei üllatu.
Eriti muidugi hoiame meie siinpool ookeani silma peal välispoliitilistel sammudel. Ma ei usu, et USA hakkabki Gröönimaad vallutama, et saada kätte sealsed maavarad. Arktika on üldse järgmine vägikaikavedu USA-Venemaa-Hiina vahel. No Venemaa võib suuresti sealt valemist välja võtta, kuna nad on tänu Ukraina sõja alustamisele muutunud sisuliselt Hiina vasall riigiks, kes on langenud hierarhias Põhja-Korea ja Iraani tasemele. Usun, et see ei olnud Venemaal plaanides, aga Ukraina südikus ja muu maailma kindlameelsus Ukraina toetamises sõjatehnikaga aga just selle tulemuse tõi. Tänaseni lükatakse Ukraina lahingutes vene sõdureid tuhandete kaupa surma, lootuses, et Trumpi rahuplaan näeb ette hetke olukorra külmutamise ehk mis on vallutatud, see on nende oma. Kas nii võib minna? Jah, võib. Kas ma arvan, et nii läheb? Ei usu. Trump tahab võitu. Venemaa tahab võitu. Ukraina tahab võitu. Nüüd on vaid küsimus, kes annab parema diili Trumpile. Kas Venemaale antakse võit ja ta saab oma valdusse Ukraina maavarad, mille jaoks ju see sõda ette võeti tegelikult. Isegi, kui USA toetus langeb, siis Euroopa on lubanud toetada Ukrainat edasi ehk sõda ei lõppe ikkagi. Või võidab Ukraina, kes annab oma maavarad USA kätte. Vastava vihje on Ukraina ju teinud mõni aeg tagasi ka. Mõeldes, et Trump on esmalt ärimees, siis ma ei imestaks, kui Venemaa loodetud kiire võidu asemel on hoopis USA-NATO lennuvägi tegemas sõjapiirkondades lauspommitamist ning sõda lõppebki kiirelt, nagu Trump lubas. Selles osas olen mina optimistlik, et USA tugi Ukrainale jätkub. Mis vormis, seda näitab vaid aeg.
Ka kõiki Euroopa NATOs olevaid riike ärritanud nõue panustada rohkem oma riigi kaitsesse on minu arvates õigustatud. Hea on teada, et meil on seljataga tugev partner, kuid kaitse algab kõikidest endast. Euroopa on olnud mugavustsoonis liiga kaua, ollakse unustatud, mida tähendab oht. Oht oma riigile, oma inimestele. Nüüd tõi Venemaa sõja taas Euroopa pinnale, seega viimane aeg on ärgata! Selles osas ma isegi kiidan Trumpile kaasa – ta pani kõik Euroopa riigid mõistma, et turvalisusel on hind ja seda hinda ei pea maksma vaid USA. Hästi tehtud, president Trump, meile oli vaja sellist konkreetset äratust! Loodetavasti Euroopa kuulab ja reageerib. On see siis senise 2% SKT’st asemel soovitud 5% või nende numbrite vahepealne, siis igal juhul selle teemaga lõpuks tegeletakse.
Kokkuvõttes, ootan isegi huviga mis tegelikult saama hakkab, aga usun, et ei midagi väga hirmsat. Maailm on siiski seotud omavahel. Nii seaduste, kokkulepete, kui ettevõtlusega. Üks organism. Seega niisama maailma teistpidi käima ei pane keegi. Ükskõik, kui palju keegi seda ka tahab.
