Uue valitsuse sammud kisuvad juba kraavipoole
Uue valitsuse sammud kisuvad juba kraavipoole.
Uus valitsus, uued kavad, uued kokkulepped ja uued rumalused. Suure kahinaga liigub ringi jutt, et uus valitsus plaanib kaotada Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi, liites selle ülesanded teiste, näiteks majandusministeeriumi või kliimaministeeriumi alla. Hetkel on Vabariigi Valitsuse 54.koosseisus märgitud, et Regionaal ja põllumajandusküsimuste ülesannete täitjaks on kliimaminister Yoko Alender. Mõeldes, kuid praegune kliimaminister ei suutnud isegi energeetika arvutusi korrektselt teha ja nüüd hakkab Eesti toidujulgeolekut suunama? Loodan, et see hetke olukord on vaid seni, kuni taastatakse eraldiseisev Regionaal- ja põllumajandusministeerium. Hetkel laual olev selline muudatuse idee on aga otse öeldes väga halb ja väga rumal plaan. Järjekordne tegu, mis läheb Reformierakonna juhitud valituse Eesti hävitamise peatükina ajalooraamatusse. Kurb.
Eestis, nagu paljudes teistes riikides, on põllumajandus mitmekülgne ja oluline majandusharu, mis mõjutab oluliselt riigi toidujulgeolekut, keskkonnakaitset ning maaelu arengut. Põllumajandusministeeriumi olemasolu on olnud võtmetähtsusega sektori spetsiifiliste vajaduste jaoks, pakkudes toetust talunikele, juhtides keskkonnahoidlikke algatusi ning kujundades poliitikaid, mis tagavad piisava ja kvaliteetse toidu kättesaadavuse kogu riigis.
Reformierakonna ja Eesti 200 ettepanek viia põllumajandus majandusministeeriumi alla on tekitanud arutelu, kuidas parendada haldussuutlikkust ja kuluefektiivsust. Sellegipoolest on oluline mõista, et põllumajanduspoliitika juhtimine nõuab erilist tähelepanu ja spetsiifilisi teadmisi, mis võivad majandusministeeriumi üldise majandusliku fookuse sees kaduma minna. Põllumajandus on sektor, mis on tihedalt seotud looduslike tingimuste, ilmastiku ja bioloogilise mitmekesisusega. Põllumajandusministeerium on suutnud keskenduda toiduga kindlustatuse tagamisele, põllumeeste toetamisele ning looduskeskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsele. Kui need küsimused liiguksid majandusministeeriumi pädevusse, võiksid nad jääda vähem tähelepanu alla, ohustades seeläbi nii toiduohutust kui ka keskkonnakaitset. Ärimees lihtsalt ei mõista, miks peaks hoidma põllumajandusmaad, kusagil perifeeriuas, kui sama toodangu saaks suurema kasuteguriga sisse importida. Siin tuleb mängu just regionaalne mõõde. Elu ei eksisteeri ainult Tallinna kesklinna kontorimajas. Elu on ka mujal Eestis ja sellega peab fokusseeritult tegelema.
Regionaal- ja põllumajandusministeerium on aga just olnud võtmepositsioonil, edendades maapiirkondade konkurentsivõimet, toetades väiketalunikke ja juhtides innovatsiooni põllumajandustehnoloogias. Need aspektid on olulised, et tagada maapiirkondade elanikele võrdsed võimalused ja säilitada elujõulised kogukonnad. Samuti liiguvad põllumajandustooted üle piiride ning nõuavad tugevat positsiooni rahvusvahelistes kaubandusläbirääkimistes. Eraldi põllumajandusministeerium suudab paremini kaitsta Eesti põllumajandustootjate huve rahvusvahelisel tasandil, olles aktiivne osaleja kaubandustariifide ja toidustandardite läbirääkimistel. Kui vaadata puhtalt põllumajandussektori eksporti, siis on tegu ühe juhtiva valdkonnaga, millesse ei saa suhtuda nii kergelt.
Allikas: https://eis.ee
Samuti on põllumajandusministeeriumi ülesanne tagada, et Eesti tarbijad saaksid ohutut ja kvaliteetset toitu ning et toidu tootmine vastaks kõrgeimatele standarditele. Need küsimused on olnud põllumajandusministeeriumi prioriteediks ja võivad majandusministeeriumi alla liikudes kaotada tähtsuse. Lisaks on põllumajandusel sügav sotsiaalne ja kultuuriline väärtus, mis ulatub kaugemale majanduslikest huvidest. Põllumajandusministeerium toetab traditsioonilisi elatusviise, kaitseb looduspärandit ning tugevdab maapiirkondade kogukondi, aidates säilitada Eesti unikaalset elustiili ja kultuurilist pärandit.
Kuigi majandusministeeriumi alla viimine võiks teoreetiliselt kaasa tuua administratiivseid efektiivsuse kasvu, kaasneks sellega suur risk oluliste põllumajandusspetsiifiliste teemade unarusse jätmisel. Seega on Isamaa seisukoht selles küsimuses selge: põllumajandusministeeriumi säilitamine eraldi ja sellele keskendumine on hädavajalik Eesti põllumajandussektori tuleviku tagamiseks.
Kas peaks Põllumajandusministeeriumist tõstma eraldi hoopis Regionaalküsimuste osa?
Lühidalt, ei. Pikemalt, põllumajandussektor ja regionaalne areng on omavahel väga tihedalt seotud, sest enamik põllumajandustegevusest toimubki ju maapiirkondades, kus see on sageli peamine majandusvaldkond ja tööandja. Edukas ja jätkusuutlik põllumajandus aitab kaasa maapiirkondade arengule, elujõulisusele ja konkurentsivõimele. Samal ajal soodustab tugev regionaalpoliitika põllumajanduse kasvu, pakkudes vajalikke investeeringuid, infrastruktuuri ja tugiteenuseid.
Põllumajandus on paljude maapiirkondade peamine tööandja, pakkudes otseseid töökohti nii põllumeestele kui ka kaudseid töökohti seotud valdkondades, nagu toiduainetööstus, transport, logistika ja agrotehnoloogia. Edukas põllumajandus aitab kaasa regionaalsetele investeeringutele, kuna tootmise ja ekspordi kasv toob kaasa vajaduse paremate teede, transpordiühenduste, laondusvõimaluste ja internetiühenduse järele. Seega ma pigem ütleks, et senise Taristuministeeriumi peaks tõstma hoopis Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi alla. Regionaalpoliitika toetab kohalikke põllumajandustootjaid, aidates neil säilitada ja arendada tootmist. Kohalik tootmine tähendab, et toidujulgeolek on paremini tagatud, kuna riik sõltub vähem impordist ja on paremini valmis kriisideks.
Üks regionaalpoliitika eesmärke on noorte hoidmine maapiirkondades ja nende innustamine ettevõtlusega tegelema. Põllumajandussektor pakub selleks võimalusi, kui riik ja kohalikud omavalitsused loovad atraktiivsed tingimused alustavatele talunikele ja põllumajandustehnoloogia ettevõtetele. Ilma tugeva põllumajandussektori ja toetusmeetmeteta oleks paljudel noortel keeruline maale jääda, mis kiirendaks ääremaastumist. Samuti on põllumajandusel suur mõju loodusvaradele, kuid regionaalpoliitika saab soodustada keskkonnasõbralikke tavasid, toetades näiteks mahetootmist, täppispõllumajandust ja maastikuhooldust.
Kokkuvõttes toetavad regionaalareng ja põllumajandus üksteist vastastikku, aidates tagada tasakaalustatud ja jätkusuutliku majandusarengu. Riigi ülesanne on toetada mõlemat valdkonda, et vältida ääremaastumist, edendada kohaliku toidutootmise konkurentsivõimet ning tagada tugevad ja elujõulised maapiirkonnad. Seega kui on soov tegeleda kokkuhoiuga, peaks esmalt lammutama Michali loodud monstrumi nimega Kliimaministeerium, tõstma sealt näiteks energeetika, kaevandused jm tagasi Majandus- ja tööstusministeeriumi alla, kus on nende loogiline koht. Taristuministeeriumi liitmisest ma juba rääkisin. Seejärel oleks vaja, et rahvastikuministeerium hakkaks tegelema oma tegeliku tööga, mida hetkel väga halvasti tehakse (vaadake iibe numbreid näiteks) ja mina, puhtalt isiklikult, liidaks omavahel rahvastiku küsimuste ja tervise temaatika, ehk hõlmaks kogu elukaart, kokku Sotsiaal- ja terviseministeeriumiks.
Seega võiks olla tulevane valitsuse remont siis välja näha:
Haridus- ja teadusministeerium; Justiits- ja digiministeerium, Kaitseministeerium, Kliimaministeerium, Kultuuriministeerium, Majandus- ja tööstusministeerium, Siseministeerium, Rahandusministeerium, Väliministeerium, Regionaal- ja põllumajandusministeerium (siia liidetaks ka Taristuministeerium); Sotsiaal- ja sellega liidetud terviseministeerium.
