Uued toidu regulatsioonid: kas tarbijate kaitse või tarbetu bürokraatia?
Uued toidu regulatsioonid: kas tarbijate kaitse või tarbetu bürokraatia?
Avaldatud: Postimees.ee (20.02.2025) ja Sakala (21.02.2025) trükiversioonis.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on algatanud eelnõu, mis seab uued nõuded pakendamata toidu ja annetatava toidu märgistamisele. Kuigi eesmärgiks on tarbijate parem teavitamine ja läbipaistvuse suurendamine, tekib küsimus, kas need muudatused tegelikult aitavad kedagi peale ametnike, kes saavad võimaluse nende täitmist kontrollima hakata. Regulatsioon võib küll tunduda hea algatusena paberil, kuid praktikas tähendab see ettevõtjatele lisakulutusi ja suuremat bürokraatiat, mis ei too kaasa märkimisväärset kasu tarbijatele ega toidu annetusi ootavatele abivajajatele.
Ettevõtjad, eriti väiksemad toidukohad ja poed, peavad uute regulatsioonide tõttu tegema mitmeid muudatusi, mis nõuavad aega, raha ja ressursse. Näiteks tähendab see lisakulusid siltide ja dokumentatsiooni jaoks – Menüüsid, pakendite silte ja teavitusi tuleb uuendada vastavalt uutele nõuetele, mis tähendab täiendavaid kulutusi. Mainitud lahtise toidu osas mul tekib küsimus, et mida see tegelikult annab. Mis saab siis, kui mõni saab supis paar frikadelli rohkem… uus arvus kaasa või jätame mingi suvalise keskmise? Täiesti tühi arvutus.
Selline tühi arvutamine, toob kaasa rohkem töökoormust ja ajakulu – Töötajad peavad koguma ja esitama täiendavat teavet, mis reaalselt ei huvita tarbijat. Tarbijat, kellele see peaks olema suunatud ju? Seega milleks üldse?
Kas veame kihla, et kui sul on see arvutuskäik tegemata, siis ootavad sind ees trahvid ja/või sanktsioonid mis panevad juba praegu majandusraskutes olevad ettevõtjad (meenutan, et me oleme siiani jätkuvas majanduslanguses, nagu on see olnud 11 kvartalit). Bürokraatia on juba niigi suur, täis täiesti ilma lisandväärtuseta andmete jagamist, vahel ka mitmekordselt kuigi meil peaks ju e-riik olema, kuid omavahel infot vahendada ei suudeta. Ettevõtjalt aga muudkui nõutakse, kuid kas keegi ka reaalselt seda infot vaatab ja töötleb? Kahtlen, muidu oleks sellest juba midagi kuulda olnud. Kohe plahvatab meelde viimati täidetud riskianalüüs – kasutad nõudepesuvahendit, siis kas oled seletanud töötajale, et seda ei jooda? Kas me palkame 3 aastaseid või? Milleks sellist asja vaja on? Kohe tuleb niigi kaela kõikidele ESG raport, oma sadade küsimustega, kus kõik hakkavad taga ajama igat komakohta oma ettevõttes. Kaubamaja näitel saime lugeda, et enamus neist andmetest on tegelikult kasutud read, mille kasutegur ettevõttele on null. Lihtsalt bürokraatia festival, jätkuks maksufestivalile?
Kõige kurvem kõige juures on et räägitakse, et kõike tehakse selleks, et kaitsta tarbijaid, kuid paljud neist kohustustest on sellised, mis ei pruugi tarbijate jaoks olulist lisaväärtust anda. See ei huvita neid. Kuigi toidu päritolu ja koostisosade loetelu on kasulik teave, ei tähenda see, et kõik tarbijad neid regulaarselt loevad või oma ostuotsuseid nende põhjal muudavad. Kui kallis restoranis on ehk liha päritolu ehk müügiargument, siis Selveri kanakoiva või hakkliha kastme ostjal on täiesti ükskõik, kust seal sees olev lihaline osa kasvanud on. Õigemini saan aru, et see aruandlus on vajalik vaid siis, kui klient ise kõrval ei seisa hetkel, kui talle toitu pakendatakse. Kui see on eelnevalt pakendatud, siis peab teadma seda kõike. Pakend on ikka sama ju, seega mis muutub hetkel, kui klienti kõrval ei ole selle toiduga järsku teistsuguseks? Pakendamist vaadates ju ikka sama infot kätte ei saa. Arusaamatu.
Veelgi arusaamatum on, et neid nõudeid laiendatakse ka annetatavale toidule. Eelnõu näeb ette, et pakendamata annetatava toidu kohta tuleb esitada põhjalik teave, sealhulgas toidu nimetus, allergeenid ning annetaja või vastuvõtja andmed.
See toob kaasa mitmeid probleeme. Kui annetamise protsess muutub liiga keeruliseks, võib see viia selleni, et paljud ettevõtted otsustavad toitu pigem ära visata kui läbi teha keeruline dokumentatsiooniprotsess. Kui annetamine muutub liiga bürokraatlikuks, jääb rohkem toitu prügikasti, mis on vastuolus keskkonnasäästliku mõtteviisiga. Kõige kurvem selle juures on, et paljud inimesed, kes sõltuvad annetustest, võivad kaotada juurdepääsu toidule, kui annetusi hakkab vähem laekuma. Siin ei ole ei müügiargumenti, ega tervislikkuse argumenti. Siin on vaid üleliigne ja kasutu bürokraatia. Senine praktika on näidanud, et annetatav toit on eelnevalt niigi hoolikalt kontrollitud ja see on ohutu tarbimiseks. Uued reeglid ei muuda toitu ohutumaks, vaid pigem keerulisemaks ja tülikamaks annetada. Milleks võtta ära annetuse saajalt kõhutäis, lihtsalt selleks, et nõutakse kaasapandult sellist dokumentatsiooni? Mis on olulisem, kasutu info või täis kõht saajale? Siinkohal näen, et lugupeetud regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman on kahjuks valinud selleks vale tee.
Kui eesmärk on tõesti parandada tarbijate teadlikkust ja toiduohutust, võiks mõelda praktilisematele lahendustele:
– Selle asemel, et ettevõtjatele kohustuslikke reegleid peale suruda, võiks pakkuda vabatahtlikke lahendusi, kus ettevõtted saavad soovi korral anda lisainfot tarbijatele.
– Selle asemel, et ettevõtjad peaksid kulutama raha füüsiliste siltide ja dokumentatsiooni peale, võiks kasutada digitaalset süsteemi, kus tarbija saab infot QR-koodi kaudu.
– Toiduohutust saab tagada ka ilma liigse bürokraatiata, näiteks kehtestades lihtsamad reeglid väiksematele annetustele ja jättes vaid suuremad annetused rangema kontrolli alla.
Kokkuvõttes tundub, et uus eelnõu ei lahenda tegelikke probleeme, vaid lisab ettevõtjatele ja annetajatele uusi takistusi. Kui eesmärk on tõesti parandada tarbijate teadlikkust ja vähendada toiduraiskamist, tuleks leida praktilisemad ja vähem bürokraatlikud lahendused, mis toetavad nii ettevõtjaid kui ka neid, kes annetustest sõltuvad.
