Vastus Tallinna abilinnapea Jašinile
Abilinnapea Jašin, hoidke näpud eemale süsteemist, mis töötab.
Lugedes ERR portaalis uudist, kus abilinnapea Aleksei Jašin soovib kaotada linnaosad ja linnaosavanemad ja jätta kohalikul linnaosatasandil alles vaid esindusmeeskond on päris jahmatav. Teoorias siis jäävad vaid need, kes käivad linti lõikamas ja torti söömas ning Linnavalitsusele raporteerimas? Kogu eluksvajalik koonduks aga Linnavalitsuse kätte ja sealtkaudu siis edasi erinevatele ametkondadele. Sellises vaates tõesti ei ole linnaosasid vaja, aga siin on päris mitu AGA.
Esiteks tuleb vaadata Tallinna ülesehitust. Tallinn koosneb 8st linnaosast: Lasnamägi, Mustamägi, Kesklinn, Põhja-Tallinn, Haabersti, Nõmme, Kristiine ja Pirita. Elanikearvuga vahemikus Pirita 19 824’st kuni Lasnamäe 119 100 elanikuni. Et mõista, selle erilisust, Eesti kontekstis, siis kõige suurem Tallinna linnaosa ehk Lasnamäe oleks Eesti kõige elanikerohkeim linn Eestis, samas kõige väiksem Tallinna linnaosa on oma elanikearvult suurem, kui näiteks praegu Eesti TOP5 linn Viljandi. Kui luua eraldi kõik Tallinna linnaosad ja panna nad Eesti linnade nimistusse, siis oleks Viljandi alles 13’s linn.
Linnavalitsused on igas Eesti linnas. Tallinn on Eesti vaatest, aga mitte lihtsalt linnaosade kogum vaid Eesti mõistes suurlinnade koostöö grupp. Seega on ka vajalikud kohalikud tegemised ouline lahendada kohalikul tasandil. Mured Nõmmel ja Lasnamäel on erinevad ja ka lahendused on erinevad nii mahult, kui personaalsuselt. Puhtalt nii info liikumise, kui ka inimeste liikumise vaates. Linnaosa vanem on see, kes vaatab inimestele igapäev otsa, kuulab ja vajadusel lahendab. Selleks on tal aga vaja käepikendusi, volitusi, eelarvet jne. Muul juhul on ta lihtsalt nagu Marie Antoniette, kes soovitas nälgivatel talupoegadel süüa torti. Eluvõõras. Jah, tean, et tegelikult on see näide natuke vale, kuna tegu on vaid Jean-Jacques Rousseau värvika lisaga oma autobiograafias, kuid mõttest saate kindlasti aru. Kui inimene tuleb oma murega kohalikku linnaosa valitsusse, siis eeldab ta sealt ka abi saamist, mitte kooki ja selfit nuiavat „Marie Antoniette’i“. Ta tahab abi. Kohalikul tasandil aga saab näha suuremat pilti, iga mure põhjust ja selle tagajärge. Vahel tuleb kaasta kiirelt kohalikud erinevad osakonnad, astuda kõrval toast läbi niiöelda, ja teha kiireid otsuseid.
Jašini plaani järgi aga kõik need otsused antakse tegemiseks mõnele ametile. Järjest rohkem tahetakse kõik viia keskse juhtimise alla. Mõneti mõistan seda, puhtalt äri tasandil – tellides sama asja korraga palju, siis peaks see tooma hinnad natuke soodsamaks, kui eraldi üksikuna tellides. Nõus. AGA, kahjuks tähendab see, et kaotatakse operatiivsuses, suureneb korruptsiooni oht, nagu ka võimalik kvaliteedi langus, kuna ostetakse sisse vaid „võidab kõige soodsama hinnaga pakkuja“ süvenemata, mis seal taga on. Kohalikul tasandil on tagasiside ja järelvalve samuti kiiremalt tulemas ehk hoiab nii linnaosavalitust, kui teenusepakkujat erksana ja parimas võimalikus vormis.
Kui me anname kõik keskvõimu kätte, kes siis hakkab oma suva järgi toimetama. Julgen siiralt kahelda, et kusagil ameti büroo 8dal korrusel, vasakut kätt kuuendas kontoriboksis istuv ametnik näeb inimeste muredes midagi muud, kui vaid Exceli tabelis olevat numbrit. Kui number on piisav, siis toetame, aitame, koristame lund või suuname liiklust ümber. Meenutades esimest AGA, siis tuleb aru saada, et Tallinn on suurlinnade koostöö grupp, siis tuleb mõista, et seda ei saa juhtida kaugtööna. Konsolideerimine ja tsentraliseerimine aga seda just on. Mulle meenutab kunagis sovjeti aega, kus KÕIK käis läbi ametkonna laualt, ma arvan, et me oleme oma arengus liikunud siiski mõistlikuma ja inimlikuma lahenduseni. Kohalikud mured las jäävad kohalikul tasandil lahendamiseks ja ülesannete ära võtmise ning tegevuspiirangute tegemise asemel just vastupidi – andke rohkem vabadust ja võimalusi kohalikule linnaosa tasandile. Nii saame toimivad linnaosad, kus nähakse, mõistetakse ja lahendatakse kiirelt ja just sellele murega elanikku eripärasid arvestades.
Jutt personaalsest riigist on muidugi KOV valimisteks valmistumise tühi mulin ja proov natukenegi ennast pildile tõsta. Seda sama hüüdlauset hüüti välja ka Riigikogu valimiste eel, kuid aeg on näidanud, et seal taga ei ole midagi. Soe õhk. Hüüdlausete asemel on oluline saavutada jätkusuutlik ja hästi toimiv linn. Selleks on vaja just olla kohalikul tasandil inimeste jaoks olemas.
Teemat kokkuvõttes - ärge näppige süsteemi, mis ei toiminud vaid seetõttu, et sellele üritati igal võimalusel jalga ette lükata. Seega, edaspidi palun pigem tegeleda linnaosadele suurema autonoomsuse andmist pigem. Kohalikud inimesed tänavad selle eest.
