Viljandi tulevik vajab uut lähenemist ja suunda
Viljandi tulevik vajab uut lähenemist ja suunda.
Avaldatud Sakala.Postimees.ee 4.05.2025
Olen Viljandiga juba dekaadijagu lähedalt seotud, seda nii peresidemete kui ka ärikontaktide kaudu. Kohalikke tuttavaid on palju, seega ka jututeemad lähevad paljuski Viljandis toimuvale. Kui aus olla, siis on hommikukohvi juurde suisa kohustuslik lektüür vahepeal ilmunud Sakalad ja teised kohalikud väljaanded läbi lugeda.
Eelmisel nädala sattusin lugema artiklit, kus Viljandi linnavolikogu liikmetelt küsiti, miks peaksid noored tulema Viljandisse elama. Tänases Eesti demograafilises olukorras peab tegelikult iga Eesti linn seda endalt küsima. Kuid mida siis räägiti. Kiire ülevaatena kiitsid kõik Viljandit, kui sõbralikku kohta, mainiti kultuuri ja paljusid ettevõtteid, kahte teatrit ja kultuurivõimalusi. Iseenesest väga tore lugemine.
Kuid jäin mõtlema. Artiklis mainiti Viljandi 2040+ visiooni, mille järgi peaks Viljandi olema siis parimaks elukohaks, töökohaks, õppekohaks ja külastamiseks. Väga hea! Paneb südame tuksuma kohe, kuid mitte ükski artiklis sõna võtnud volikoguliige ei maininud sõnagagi, kuidas seda kõike ellu viia tuleks. Mõistan, et keegi ei saa öelda, et järgmise nädala neljapäevast läheb kõik paremaks, kuid reaalselt tegu ei olegi hetkel üldse olulise küsimusega. Ei oska me öelda, kas mõni investor investeerib Viljandisse ja tekitab töökohti, mis tekitab surve kinnisvara ehitamisele, kultuuril on juba praegugi suur olulisus viljandlaste jaoks. Koolid, lasteaiad, päevahoiud, kaubanduskeskused, ühistransport. Nõus, kõik need on ka olulised, kuid tegelikult ei anna mingit visiooni tulevikuks. See kõik on elementaarne infrastruktuur, et linn saaks toimida ja sama vaatab ka võimalik investor – kas linn ja KOV on elujõuline või mitte.
Kuid toimimiseks on vaja inimesi. 2000 aastal oli Viljandis 20756 elanikku. 2024 oli see number 16821. Peaaegu viiendik linlastest on lahkunud. Miks? Tööle ja õppima mujale, seal olles tekivad kohalikud sotsiaalsed sidemed, karjäär ja elu loksub seal paika. Viljandisse tagasi tullakse ehk vanemaid külastama või turistina. Mõni üksik ehk naaseb koduigatsuse ajendil. Enamus lahkujaid, aga mitte.
Miks on nii, et kõik kiidavad Viljandit, kohtudes mainitakse oma päritolu uhkusega ja samas ikkagi lahkutakse? Millest siis puudust on? Mis peaks muutuma, et saaks Viljandi taas elujõuliseks ja rahvastiku kasvama? Kas kõlav visiooni sõnastus toob õnne õuele? Mina siiralt kahtlen. Mitte, etmtted oleksid halvad või tegijad oleksid kuidagi kehvad, ei. Pigem on ülesande püstitus vildakas. Hüüdlausetest, ei piisa, kui sa ei tea kus suunas sa liikuma pead. Ma võin õdus lastele pidada pika ja paatosliku kõne, miks külmkapp kodus on tühi, tuues välja nii energia kokkuhoiu, kui näksimisvõimaluste puudumisega kaasneva kaalunumbri mitte tõusmise jne, kuid see kõik ei muuda fakti, et istume ikka kõik köögis, tühjade kõhtudega edasi.
Näen, et Viljandil on sama probleem. Tahetakse head, räägitakse heast, kuid tegelikult ei teata ise ka mida tahetakse ja kuidas seda saavutada. Mis tooks „õnne õuele“? Kui vaadata seda küsimust, kui teenuse disainer, siis esmalt on vaja teada, mis on meie tugevused, nõrkused, et seeläbi leida puudu olevale uued lahendusvõimalused. Selleks, et saaks midagi turundada, kui parimat, peab ta milleski ka parim olema. Milles on Viljandi parim? Mina kül ei tea nii hooga öelda. Seega, enne kui me tahame seda olla peame endale selgeks tegema mis me tahame saavutada. Kuhu Viljandi on arenemas?
Teeme koos ühe ajurünnaku ja viskame õhku ideid, et saaks mõtted liikuma. Kui mõtlete Viljandile, siis mis on esimene sõna, mis pähe tuleb? Minul tuleb esimesena Viljandi Folk. Mis teil? No oletame, et Viljandi Folk ehk kultuur on Viljandi visiitkaardiks, millele kogu kohalik majandus seismas on tulevikus. Kui kogu linn töötaks kultuuri nimel, siis kas kõikidel oleks kõht täis ja arved makstud? Kultuur on väga oluline, nõustun, kuid samas on see ka valdkond, mis on tugevalt alarahastatud. Või siis vastupidi ülehinnatud ja liiga kallis. Viljandi Folk on ka sinna viimasesse langemise ohutsoonis - iga liigutus on pandud maksma. Vanasti oli miljöö palju vabam, vahetum, isiklikum. Nüüd on valusalt rahamaitse kõigel küljes. Mõistan, et tegu on ju vaid 1x aastas toimuva festivaliga, kuid kas see siis saab olla linna ainus visiitkaart? Viljandi – koht, kus korra aastas on festival! Seega arvan, et see ei tööta. Aga mis töötab?
Et sellele küsimusele vastata peame tegelikult ära defineerima mis on Viljandi tulevik. Mis linn on Viljandi? Kui me seda ei tea, siis me jäämegi hüüdlauseid deklameerima. Vaatame seda küsimusena, mis võiks olla Viljandi strateegiline plaan tulevikuks.
F
Viljandi, kui kultuuri pealinn? Folgist jääb väheks, kahest teatrist jääb väheks, kultuuriakadeemiast jääb ka väheks. Üks on korra aastas, teine on pigem turistidele, kes tulevad üldjuhul vaid korraks ja lahkuvad (loodetavasti avatav SPA paneb neid pikemalt viibima), kolledžis on aga õpilased, kes ei ole kõige parem finantsiline sihtgrupp. Samas on nad kõik vajalikud. Tahame sihtida kultuurimekaks? Äkki peaks teatrile lisaks sisse tooma ka filmistuudio, kus saaks filmida erinevaid seriaale, filme, dokumentaale. Ida-Euroopas on sellised juba olemas ja toimivad väga efektiivselt. Hinnastuse küsimus. Hollywood on Eestis juba mitmeid kassahitte filminud, äkki mängiks selle mõttega natuke ja vaataks võimalusi – saaks uue kihi Viljandi kultuurimekale.
Kõik räägivad, et investeeringud toovad võimalusi ja arenguid. Miks peaks keegi tahtma Viljandisse investeerida? Rahvas väheneb, enamus on kultuurile orienteeritud ehk alarahastatud. Tuleb leida see erilisus, et investeeringud vaataksid Viljandi poole. Näiteks äripargid, soodustused, toetused, energiastabiilsus, bürokraatia vähendamine ja piirangute lõdvendamine. Viljandi on olnud alati hinnatud tööstuspiirkond mida toetas ka kohalik infrastruktuur, siis tööstuse arengule tuleb igal juhul panustada edasi. Samas, kui vaadates näiteks sõidutee olukorda Tikupoisi juurest, mööda Imavere -Viljandi maanteed Viljandi poole sõites, no ei kutsu oma veokeid mööda seda teed kaupa sõidutama. Raudteeühendus on samuti kidur. Kunagi oli Viljandi suur tööstuslinn Eesti keskel, heade liikumisvõimalustega igas suunas. Elu kees. Täna on seis keerulisem ehk esmajoones peab lahendama ligipääsetavuse. Siis tuleb leida lahendus, näiteks uues innovatsioonis – KOV saab siin aidata ärivisiitide, riiklike toetusmeetmete parema kasutamisega. Äkki hakkaks tegema häkatone ja ehitaks Viljandist hoopis uue Eesti startupinduse meka – Tallinna Telliskivi kvartal on suhteliselt oma aja ära elanud ja ka sealsed startuplased otsivad uusi väljundeid. Ülemiste kvartal Tallinnas on teinud suuri investeeringuid infrastruktuuri ja see töötab, piirkond areneb. Miks mitte ka Viljandis? Lihtsalt üks mõte. Nimekirja võiks jätkata pea lõpmatuseni, kuid mõttest ehk saate aru. Et linn saaks kasvada, selleks on vaja raha, raha niisama keegi ei anna, seega peame tegema Viljandi rahale huvitavaks. Ettevõtjad mõistavad, mis ma silmas pean. Millal viimati keegi küsis neilt, miks te investeerite Viljandisse ja mis peaks tegema, et siia tuleksid ka teised?
Aga lähme nüüd hoopis teise suunda ja kui mõtleme, et Viljandist lahkuvad noored ja linna keskmine vanus tõuseb koguaeg. Äkki peitub võimalus hoopis kogu Viljandi defineerimises, kui „Eesti Florida – eakate paradiis“. Kõik on käe-jala juures, kogu linn toimib nendega seotud teenuste ümber. Meditsiin, hooldus, vabaaja veetmisvõimalused. Paradiis lapselastele. Siin on oma tugev koht ka kultuurivõimalustel. Ainuke probleem on, et Eestis on pensionärid kahjuks rahaliselt vähekindlustatud, äkki mõelda ka rikkamate riikide väärikate siia kutsumisele? Lihtsalt teemaarendus, ei muud, kuid võimalusena lauale võiks selle ju tuua, siis saab hakata selle idee ümber ehitama teenuste ringi ja vaadata, mis on sellele seonduvad kulud ja võimalikud tulud. Puhtalt matemaatiline mäng vaid.
Või mõtleme, et Viljandi on just noortele suunatud linn. Mis on Viljandil pakkuda noortele? Kodu? Töö? Edasiõppevõimalused? Äkki peaks tegema linnamaadel arendusi, kus noored pered saavad end sisse seada või jagama linnaääres, koostöös vallaga, hoopis maalappe, kuhu toome kommunikatsioonid ja toetame eluasemelaenu saamisel. Kui arvutada välja palju iga uus inimene toob linnale lisahüve – nii oma tööpanuse, igapäeva tarbimise kui järelkasvu näol. Usun, et see on koht mida vaadata.
Või ehitaks Viljandist, õigemini kogu vallast, Eesti toiduturvalisuse keskuse. Põllumajandusliku oaasi, kus oleks omavahel seotud nii põllumehed-väärindajad-töötajad-ettevõtjad. Ühised hanked toormele, väetistele ja tehnikale annaks ehk konkurentsieelise teiste piirkondade ees. Äkki saame vallapõhiselt asjale läheneda ja seeläbi saada täiesti uus fookuse Viljandi arengule.
Ahjaa, et inimene üldse mõtleks kusagile paikseks jäämisele, peab tal olema töö. Nii palju, kui ma olen vaadanud ringi Viljandis, siis tegelikult töökohti ju on ja nii mõnigi ettevõte vajab töölisi. Tööpuudust ju otseselt pole, midagi leiab ikka, isegi, kui see on vaid hooajaline või lühiajaline (näiteks ülikooliõpingute kõrvale). Ootused palgale on aga noortel üldjuhul kõrgemad, kui võimalused ettevõttel maksta on. Mitte, et inimesed seda väärt kõik ei oleks, kuid majandus põhineb siiski sisend-väljund aritmeetikaga. Kui on hetkel Viljandis võimekus maksta piirkondlikku keskmist, siis peaks see tähendama, et selle „piirkondliku keskmisega“ peab olema pere suuteline ennast Viljandis ka ära elatama. Üldjuhul see kahjuks nii ei ole. Seega probleem ei ole äkki üldse palganumbris või ettevõtete majandusmudelis vaid näiteks hoopis eluasemeturu ülehinnatuses ja KOV eluruumide üüri(toetuse)programm oleks äkki osaliseks lahenduseks? Inimene tuleb linna, saab selleks linnalt tuge, saab töökoha, millelt hakkavad laekuma maksud KOV kassasse, lisaks ju kulutab oma sissetuleku ka kohalikult. Tegelikult on see palju laiem teema, kus peaks rääkima nii KOV, kui ka ettevõtete finantsarvestusest, kuni regionaalarenguteni välja.
Selleks, et saaks palgata töötajaid, selleks on vaja aga elujõuliseid ettevõtteid, kes vajavad toimimiseks kvalifitseeritud töötajaid. Aplodeerin Cleveronile, kes koolitab ise endale uusi töötajaid, läbi enda õppekompleksi. Siin tasub võib-olla mõelda aga ka teise nurga alt – Viljandis on puudus just spetsialistide töökohtadest, turundajad, insenerid, IT-sektor jne ehk kõrgema tasuga ametikohtadest ehk ka kõrgemalt maksustatud ametikohtadest. Täna on need, aga kõik koondunud nn tõmbekeskustesse ja nendelt tulevad maksud aga tähendavad raha tõmbekeskustesse KOV eelarvesse. See oleks aga just vajalik lisa hoopis Viljandi eelarvesse, kuna aitaks maksutulu võimaldab areneda tugevaks ja parimaks elukohaks. Seda Cleveroni valemit saab vajadusel ehk veelgi laiendada teistesse valdkondadesse – õpetame endale oma töötajaid. Täna vaid endale vajalikus koguses väikese ülekattega, kuid tulevikus ehk kogu riigile. Kindel on ka, et kui õpitakse Viljandis, siis ka ei lahkuta nii kergelt siit, vähemalt väljaõppe aja. Selle paari õppimise aastaga aga noored juba loovad suhteid, sidemeid, juuri, mis nende jäämise tõenäosust tõstavad tuntavalt.
KOV ja ettevõte võiksid siin panna pead kokku ja mõelda, kas kohalik omavalitsus saab siin tulla appi näiteks nende õppeinvesteeringu või innovatsiooni ja tööstusarenduste väljatöötamise korral andes tööandjatele linnateenuste parema kättesaadavusega ja ühiste investeeringutega. Ja võib-olla on ettevõtjate peades häid ideid, millega saab meelitada linlastele tulusamaid ettevõtteid. Küsime tegijatelt ja ärme jää kinni niivõrd ideoloogilistesse hüüatustesse.
Aga, läheb pikaks ja rääkida oleks veel palju. Kokkuvõtteks pean tõdema, et Viljandi vajab enne missiooni-visiooni täitumiseks hoopis kindlat suunda. Strateegilist fookust. Kui sa ei tea kuhu sa tahad jõuda, siis sa ei tea ka mida sa selleks tegema pead. Aeg on minna hüüdlausetelt tegudele ja mitte ainult Viljandis, vaid ka teistes Eesti linnased. Fokusseerime ja saame seeläbi lisakihi erinemaks teistest. See väike eripära, turueelis, võib tähendada, et järgmise dekaadi järel on Viljandi elanike arv taas tagasi 20 000 juures või siis just vastupidi – jätkates samamoodi võib juhtuda, et Viljandis on elanikke järel vaid 12 000, enamus eakad. Elu ei ole vaid Tallinnas-Tartus. Isegi Pärnu on hooajaline, seega puudutab see siiski enamikke Eesti linnu. Paneb mõtlema, eks. Seega, tegudele, härrad-prouad!
