Võidab see, kes pole majanduse kasvamise algusajaks ära surnud
Võidab see, kes pole majanduse kasvamise algusajaks ära surnud
(Avaldatud Postimees.ee 4.09.2024 ja Postimees paberlehes 06.09.2024)
Oma riik poob sul kõri kinni ja kägistab sind järjest lisanduvate maksude ja bürokraatiaga surnuks, kirjutab 20 aastat väikeettevõtjana tegutsenud Gerry Konnov. „Kuigi riigiisad arvavad, et aina rohkem maksustades saame rikkaks, siis tulemas on järjekordne hinnatõusu laine, kuid sel korral mitte enam palgaralliga, sest ettevõtjatel ei ole enam sääste.“
Peaaegu 10 kvartalit kestnud majanduslangus on söönud ettevõtjate reservid ja praegu mõeldakse enne kulutuste tegemist väga hoolega. Põhiline eesmärk on omadega nulli jõuda, palgatõusust ei mõtle ettevõtjana juba ammu. Toimub sõna otseses mõttes võitlus ellujäämise nimel ja võidab see, kes pole ära surnud ajaks, kui majandus kunagi jälle kasvama hakkab. See aga näib meie valitsuse otsuseid vaadates lükkuvat aina kaugemale. Ma lihtsalt ei näe, mille arvelt me siin kasvama peaksime hakkama
Toon meie riigi olukorra ja valitsuse käitumise illustreerimiseks elulise näite, mida paljud inimesed praeguses majandusolukorras kogevad. Kui mul hakkab enne palgapäeva raha otsa saama, siis ma ju ei kehtesta koju tulijatele sussimaksu, naeratamise tasu, telekapuldi kasutamise tasu, jne. Ma lihtsalt vaatan üle oma kulutused ja ei osta järjekordset uut televiisorit või maali seinale ega alusta korteri renoveerimist. Aga meie valitsus kehtestab aina maksusid juurde ja kulude kärpimisega sisuliselt ei tegele. Mõeldes, et riigi palgafond oli 2022. aastal 1,88 miljardit eurot, kuid tänavu on see planeeritud 2,56 miljardit – kus siin kokkuhoid on?
Ettevõtjate sarjamine on läinud üle mõistuse
Ettevõtjana puudub tuleviku suhtes kindlus. Loomulikult oleme juba olemuselt hakkama saajad, kuid sellist ettevõtjate demoniseerimist nagu meil praegu toimub, ei mäleta ühestki varasemast ajast. Küll peetakse meid orjapidajateks, nimetatakse OÜtajateks, kasumiahneteks vereimejateks. Samas, unustatakse, et väikeettevõtja on korraga nii müüja, ostja, tegija, laopidaja, turundaja, raamatupidaja, koristaja, klienditeenindaja jne. Siis on veel teatud valdkonnad, keda on hea kottida püha kliimaürituse sildi all – olgu need siis turba- või metsatöösturid, põllumehed, toiduainetöösturid. Tean nii mõndagi ettevõtjat, kes on pannud oma äri kinni ja läinud palgatööle, kuna nii on lihtsam ja stressivabam – teed oma jupi kellegi heaks kaheksa tunni jooksul ära ja lähed koju. Väikeettevõtjana ajad oma asja 24/7, 4-nädalasest puhkusest, jõulupreemiast ja palgatõusust isegi mitte ei unista.
Ometi on just ettevõtlus ja ettevõtjad need, kes täidavad riigi rahakotti ja hoiavad riiki püsti. Nemad maksavad piltlikult öeldes palka ametnikele, ministritele, riigikogu liikmetele. Maksavad pensione ja hoolitsevad sotsiaalkindlustuse eest. Maksavad kinni kõik ehitused ja arendused sh ka need, mis ummikus lõpevad või nendesamade ettevõtjate elu keerulisemaks teevad. Ja seda teevad ka väikesed ettevõtjad – needsamad täiesti glamuurita ühemehe osaühingud, kes ei anna tööd paljudele, ei valluta tõenäoliselt kunagi maailma, kuid toidavad ära vähemalt ühe pere.
Kui muu maailm hindab väikeettevõtlust, mis ka meil moodustab enamiku ettevõtlusmaastikust, siis meil peetaksegi kõneväärseteks vaid suuri firmasid, kus töötavad sajad inimesed. Kui mõne sellisega midagi juhtub – satub majandusraskustesse, koondab – siis on nuttu ja juttu palju, käsi pikalt toetuse järele sirutatud. Aga kui talumees Põlva taga või kohvikupidaja Raplamaal oma äri kinni paneb, siis sellest pole midagi. Keegi seda ei märkagi. Väikeettevõtjana tunnen, et riik teeb kõik selleks, et su leivakäär aina õhemaks jääks, sest teadaolevalt on ettevõtjad ju rikkad ning nendelt on alati midagi võtta.
Riiklik palgaralli peab lõppema
Eesti on teadaolevalt üks väheseid riike maailmas, kus riigisektoris on kõrgemad palgad, kui erasektoris. Nii tekib palgasurve just erasektorile, kes peab ise hakkama saama. Inimesed liiguvad riigitööle, sest seal saab rohkem. Öeldakse, et inimesi on ju juurde vaja, kuna tööpõld kasvab koguaeg.
Riigisektor paisub, sest riigil on vaja kõike kontrollida, piirata, keelata, mõõta. Tulemuseks on ülepaisutatud kuludega riigisektor, kes ootab, et erasektor selle jälle kinni maksaks. Samal ajal ise erasektorit igatpidi piirates ja kiusates. „Ma tahan, aga sul ei lase; ise ei oska/viitsi, kuid sul ka ei lase“ mentaliteet peab lõppema. Eriti humoorikas on kuulda lauset, et riigisektorist jooksevad spetsialistid ju minema, kuid nende palgasoove ei täideta. Kuhu? Enamus neist ametitest ei eksisteerigi erasektoris! Tööturu seadused peavad kehtima kõikidele samamoodi – turg paneb paika ka palga võimaluste skaala kulu-tulu arvestuses, kuid riiklik tööturg hetkel dikteerib erasektorit ja see ei ole normaalne.
Ma ei näe probleemi peatada riigisektori lõputu palgaralli. Kui kaotada 20% riigisektorite ametkonnast, siis riigipoolne kokkuhoid tuleks vägagi arvestatav. Mille arvelt? Inimressursside efektiivsemalt kasutuselt. Ei pea absoluutselt kõike vägisi mõõtma-kontrollima-ettekirjutama, ei pea iga pähe tulnud idee jaoks oma osakonda (a’la PrügiBinGo) looma ega iga liigutuse jaoks ei pea olema tööl eraldi inimene. Ressursi kasutus ja töö efektiivsus on märksõnad. Laske erasektoril natuke taastuda ja siis rallime jälle kõik koos.
Omaette teema on, kuidas riik ehitab praegu süsteemi, mis meenutab vägisi kunagist Nõukogude Liitu. Mäletate – kõik oli riiklik, toimus kõlavate hüüdlausete saatel ja sunniviisiliselt. Raha tõsteti lõputult ühest taskust teise ning lõpuks sõi süsteem ennast ise ära. Sellise süsteemi selgeks ilminguks on riiklike institutsioonide järjest aktiivsem toimetamine erasektoris, kuhu neil üldse asja ei tohiks olla. Näiteks Enefit pakub elektritöid ja seeläbi konkurentsi igale elektriteenuste eraettevõttele. Samas ei kehti Enefitile ju mingid vabaturumajanduse reeglid. Tahan ja teen, kliendibaas on juba käes, ostan kohe parima varustuse, autod, kontol raha jagub, riskid puuduvad ja kui eelarves jääb puudu, siis küsime riigilt juurde. Või RMK, kes pakub aina aktiivsemalt üle Eesti tasuta matku ja kõikvõimalikke üritusi, võttes leiva käest kohalikelt loodusturismiettevõtjatelt.
Surnuks kägistamine bürokraatiaga
Väga palju ei räägita paisuvast halduskoormusest ja bürokraatiast. Need sõnad ei ole mingid abstraktsed väljendid, vaid nende taga on reaalsete inimeste reaalsed töötunnid, mis kuluvad pehmelt öeldes raisates. Just hiljuti saatis Tööinspektsioon tuhandetele mikroettevõttele kirja, manitsedes neid täitma töökeskkonna riskianalüüsi. Inspektsioon toob uhkelt välja, kuidas tal on juba kolm aastat toimiv iseteeninduskeskkond, kus saab täiesti tasuta sedasama riskianalüüsi täita. Targu jäetakse ütlemata, et kui pahaaimamatult analüüsi seal täitma asuda, pead varuma tunde, et see läbi hekseldada. Tegemist on kümnete lehekülgede ja sadade täiesti jaburate küsimustega. Mis see peaks olema tööinspektsiooni asi, kui ma oma kontoris oma enda firma ainsa töötajana kontorilaua taga istudes paberiga näppu lõikan? Kui olen allakirjutanud paberile, siis ei juhtu seda õnnetust enam või hakkan iseendalt nõudma hüvitist iseendale?
Riik eeldab, et inimestel puudub mõtlemisvõime ja selleks peavad ülejäänud oma aega sellisele tühjale-tähjale kulutama, lõputult erinevaid ankeete ja vorme täitma, sest nii on teistel lihtsam jalga kõlgutada. Aga ettevõtja peab oma tegevusega ka jõudma tegeleda! Taaskord mainin ressursi efektiivset kasutust, mis on elementaarne erasektorile, kuid riiklikus sektoris pole see eriti teemaks. Näiteks mainitud Töökeskkonna analüüs ei tooda mitte mingisugust lisandväärtust ettevõtjale. Küll aga saab selle analüüsi süsteemile ehitada uue suure osakonna, täita see inimestega, panna keegi juhtima, preemiad, ordenid, kulude kasv, mille maksab kinni see vaene ettevõtja, kellel seeläbi jääb vähem aega tegeleda oma põhitööga. Ja selliseid mitte mingit reaalset väärtust tootvaid töökohti-osakondi on avalikus sektoris ikka väga-väga palju.
Ees ootamas on veel ESG, kliimaseadus või näiteks loodav riiklik andmepõhine aruandluse süsteem. Riik tahab, et kogu ettevõtete aruandlus käiks läbi tema riikliku lahenduse, millega seoses ei salatagi, et eeldatakse minimaalselt lisa IT-õpet või täiendava inimese tööle võtmist. Lihtsalt selleks, et riik saaks su igat sammu jälgida. Sisuliselt ei teeks ettevõtjad mitte striptiisi, vaid oleksidki koguaeg täiesti ihualasti. Ei kujuta ette, et hakkan jagama ei-tea-kellega kogu oma aastatepikkuse vaevaga kogunenud äriinfot ja kontakte. Andmed lekivad varem või hiljem kindlasti, mikroettevõttele aga võib ka ühe hankija või alltöövõtja info lekkimine konkurendile olla surmahoobiks.
Nurgast välja
Eesti riik on end finantsiliselt ja mentaalselt nurka värvinud ja hetkel kahjuks veel valgust pilve tagant ei paista, olenemata kui ilusaid tulevikuskeeme Eesti Pank ja rahandusminister meile joonistavad. Kindlasti mängivad oma osa nii koroona pandeemia, kui ka Ukraina vabadusssõda, kuid nende taha ei saa end lõputult peita. Kuidas aga nurgast välja saada? Üks on kindel – jätkates samamoodi maksude peale keeramise, bürokraatia paisutamise ja ettevõtjate üle irvitamisega me sellest tupikust välja ei rabele. Ja ega meid keegi päästma ei tule, vaid jäämegi üksi ja omaette. Kas tahame olla selline perspektiivitu ja igas mõttes kallis riik kuskil maailma äärel?
Me peaksime esmajoones mõtlema oma majanduse ja ettevõtjate hoidmise peale. Siis laekuvad ka maksud ja kõik riigi arved saavad makstud. Meil ei ole vaja olla kõige tublimad kliimapäästjad ega kõige kiiremad Brüsseli ideede elluviijad. Ka nende asjade juures on eelkõige vaja mõelda oma inimestele ja sellele, kas iga asja on ikka vaja ilma pikemalt analüüsimata kohe ellu viia. Muu Euroopa ju ei võta igat ELi soovitus kui seadust ning kaitseb esimeses järjekorras just oma riigi majandust. Meie valitsejad võiks vaadata ringi ja õppida naabritelt - Soome ega Läti ei läinud maksude tõstmise teed, vaid kärpisid oma kulusid ja nende majandus on taastumas. Meie tegime täpselt vastupidi ja majandus langeb pidurdamatult.
Ettevõtjatele soovin pikka meelt ja kannatlikust elada üle praegune valitsus ning lootust, et järgmistel valimistel on valijad targemad ning otsustama pääsevad need jõud, kes Eesti inimeste käekäigust päriselt hoolivad. Riigile aga tahaks lihtsalt öelda, et kui te aita, siis on OK - saame hakkame, kuid ärge vähemalt jalga taha pange ega kiusake! Era- ja avaliku sektori koostöö on võti ning mõistlikult toimetades on ettevõtjad endiselt alles ka siis, kui majandus tõusule pöörab. Juhul muidugi, kui oma riik meid maksude ja piirangutega enne tõusu ära ei lämmata.
